Atlandi Nõukogu värskelt ilmunud analüüsis „Relvastumine heidutuseks“ leitakse, et NATO praegune strateegia Balti riikide ja Poola kaitseks ei ole adekvaatne, kuna see eeldab sõjaolukorra puhul liitlasvägede juurdetoomist. Tänu piirkonda paigutatud ülekaalukatele õhu-, mere-, maa- ja raketivägedele ning tugipunktile Kaliningradi oblastis saab Venemaa sellistele abivägedele tee lihtsa vaevaga sulgeda. Samasugusele järeldusele jõudis Eesti kaitseuuringute keskuse kevadine raport.
Paberi autoreiks on aastatel 2011-2014 NATO Euroopa-vägesid juhtinud Briti kindral Richard Shirreff ning Poola kaitsehangete ekspert Maciej Olex-Szczytowski. Dokumendis sisalduvad nõuanded on suunatud Poolale kui piirkonna kõige tugevama kaitseväega riigile. Suur osa soovitustest puudutab riigihangete süsteemi ja kaitseväe struktuuri reformimist ning relvastuse nüüdisajastamise kavade kiiremat elluviimist. Muu hulgas leiavad autorid, et territoriaalkaitse osas võiks Poola võtta eeskuju Eesti kaitseliidu mudelist, mis võimaldab pidada vaenlase hõivatud aladel partisanisõda.
Lisaks soovitatakse raportis Poolal ajada praegusest märksa jõulisemat kaitsepoliitikat. Näiteks soovitatakse valitsusel deklareerida, et Balti riike või Rumeeniat tabava rünnaku korral tuleb Poola neile otsekohe ühepoolselt appi, ootamata ära NATO vastavat otsust. Samalaadse garantii peaks Poola diplomaadid omakorda proovima saada Rumeenialt, USA-lt, brittidelt ja teistelt liitlastelt.
Autorite sõnul peaks Poola jätma endale õiguse vastata Venemaa rünnakule omapoolsete rünnakutega Venemaa territooriumil, sealhulgas sügaval sisemaal antud raketilöökide või Kaliningradis asuvate sihtmärkide vastu suunatud eriüksuste dessantide abil.
Heidutuseesmärgi saavutamiseks soovitab raport võimalike sihtmärkide loetelu aegsasti avalikustada. Samuti peaks Poola autorite sõnul arendama kübervõimekust ja deklareerima, et on valmis vastase vastu küberrünnakuid kasutama – soovitus, mis läheb vastuollu NATO praeguse poliitikaga. Küberrünnakud võiksid autorite sõnul olla suunatud näiteks Moskva metroo, Peterburi elektrivõrgustiku ja Vene riigimeedia väljaannete vastu.
Lisaks märgitakse dokumendis, et riik peaks püüdma liituda NATO tuumarelvade programmiga, „võimaldades oma lahingulennukitel F-16 kanda taktikalisi tuumarelvi.“
Mõistagi tähendaks selliste ettepanekute elluviimine paljude kriitikute arvates Venemaa otsest provotseerimist. Autorid nii ei leia, rõhutades, et senise kogemuse põhjal provotseerib Venemaad pigem nõrkus.
„Asja tuum on selles, et Venemaa kujutab NATO-t jätkuvalt oma põhivastasena, mis tähendab, et pinged jäävad püsima sõltumatult sellest, mida allianss teeb,“ kirjutavad autorid. „NATO jaoks on kõige turvalisem tee demonstreerida nii sõnade kui tegudega oma otsustavust ja võimekust kaitsta kõiki liitlasi igasuguse agressiooni eest, olles samal ajal valmis dialoogiks.“
