RAAMATUKATKEND | Krimmi elanike peamine eluviis on irratsionaalne lootus

 (120)
RAAMATUKATKEND | Krimmi elanike peamine eluviis on irratsionaalne lootus
Putinit kujutav seinamaaling JaltasFoto: AFP

Milline pilt avanes Krimmis kaks aastat pärast seda, kui Venemaa poolsaare endaga liitis? Kes sellest võitis? Kes kaotas? Vastuseid käis Delfi ülesandel otsimas ajakirjanik Vladislav Moissejev.

Läti veebiväljaande Spektr.Press ja Delfi koostöös ilmus värskelt raamat „Tagasi Vene võimu all. Patriotism ja segipaisatud elud hõivatud aladel”, kus kirjeldatakse elu Abhaasias, Krimmis ja Ida-Ukrainas, samuti seda, kuidas toimivad lääneriikide ja Venemaa vastastikused sanktsioonid. Delfi avaldab jaanuari jooksul raamatust kolm katkendit. Siinse teksti autor käis Krimmis 2016. aasta mais.

Simferopoli kunagine rahvusvaheline lennujaam võtab sanktsioonide tõttu nüüd vastu vaid Venemaa reise. Juba lennujaamast välja sõites võib märgata, kuidas keskkond on muutunud. Teeäärsetele taradele on ilmunud oskamatud grafitid partei Ühtne Venemaa embleemiga – karu, kes sarnaneb rohkem lömastatud automaadiga. Teistel on kujutatud Venemaa koosseisu kuuluv Krimm.

Grafitid vahelduvad bänneritega – suurte, väga suurte ja lihtsalt hiigelsuurtega. Neilt naeratab kavalalt vastu Vladimir Putin. Tema pilgust loeb selgelt välja: „Temp läks korda.“ Presidendi foto all on pealkiri vaimus „Krimm. Venemaa. Igaveseks“. Neil bänneritel pole mingit otstarvet peale selle, et rõõmustada uute venemaalaste silma ja sisendada neile lootust.

Seotud lood:

Kes võitis Krimmi üleminekust teise jurisdiktsiooni alla, aga kes kaotas? See on küsimus.

Kindlasti vedas kõige rohkem patriootliku atribuutika tootjatel. Juubelimündid, magnetid ja isegi käterätikud kuulutavad õnnelikku ühinemist Venemaaga. Särkidelt vaatab vastu pilotkaga, tumedate prillidega või kiivriga Putin. Teistel särkidel teeb Vene trikoloori värvides figuur kõige järgi otsustades anaalseksi Ameerika lipu värvides figuurile. Viimane tähistab bravuurikat suhtumist sanktsioonidesse: meie neid ei karda, tegime kõigile ära.

Samasuguseid pilte võib kohata ka võidupühaks autodele sätitud kleebistel: neil on kuju, kellel pea asemel sirp ja vasar, aktiivses seksuaalses poosis kujuga, kellel pea asemel haakrist. Naljakas, et Venemaa – üks homofoobsemaid riike maailmas – on samal ajal PornHubis anaalseksi videote vaatamise liider.

Simferopol, oktoober 2017 Foto: Reuters

Uue ajaloo kirjutamine

Mis on Krimmis kahe viimase aasta jooksul muutunud? Mõni ütleb, et kõik, aga mõni, et mitte midagi. Raamatupoodides on kõige paremad riiulid saanud endale Venemaa konservatiivsete ja stalinistlike kirjanike, valvurajakirjanike (nii nimetatakse neid, kes püsivad alati Putini-meelsed) ja võimule lojaalsete poliitikute teosed. Need on ühe vitsaga löödud kiirtööd, mis peavad viimaste aastate sündmustest operatiivselt lihtsa ja arusaadava pildi kokku panema.

Vladimir Solovjov, Nikolai Starikov, Sergei Dorenko, Pavel Gubarev. „Che Guevara lendab kohale hommikul… Separatistide mälestused“, „Ukraina. Kaos ja revolutsioon – dollari sõjariist“, „Heitlus Süüria eest“, „Puhastus“.

Kõik need ärevate pealkirjadega raamatud sulavad kokku üheks suureks hirmude, eelarvamuste, vaimustunud hõisete ja pikkade patriootlike tiraadide entsüklopeediaks. Kümned isikud ühinevad mingi superautori nime taha, kes tegelikult genereerib Venemaa impeeriumi nüüdset ideoloogiat. Kremlimeelsetel intellektuaalidel on kindlasti uue ajaloo konstrueerimisel tuli takus.

Nikolai II kuju Simferopolis Foto: Reuters

Eelmise elu tuhmuvad jäljed

Vähem ideoloogilised asjad kui raamatupoed uuenevad Krimmis aeglasemalt. Võtame näiteks marsruutbussid. Nendega on hoopis eriline ja igavene lugu. Kitsad ja kõvasti mürisevad väikebussid kihutavad mööda käänulisi teid. Kohalikud on juba ammu harjunud järsu pidurdamise ja lõputu raputamisega – teede pärast ei muretse eriti ei Ukraina ega Vene võimud.

Loe veel

Krimmi autojuhid arutavad pidevalt selle üle, et kohe ehitatakse üks või teine uus tee, parandatakse ära kolmas, aga käib ju ka Kertši silla ehitus, ning nelja aasta pärast tuleb siia aedlinn. Elada mingis arusaamatus irratsionaalses lootuses – see on poolsaare peamine eksisteerimise viis. Paljud väikebussid on kaunistatud ikonostaasidega Putini, Stalini, Jeesuse ja Jumalaema piltidest ning Georgi lintidega. Autobussi seintel pleegivad ukrainakeelsed kuulutused selle kohta, et „esmaabikomplekt asub juhi juures“.

Lõputul eufoorilisel uue identiteedi välja kuulutamise peol on hästi näha eelmise tsivilisatsiooni jälgi: kusagil on tõlkimata tänavate nimed, kusagil on alles Ukraina lipud, suveniiriputkades on ikka veel müügil läinud aastatest järele jäänud piibud ja tikandid. Vaevalt neid praegu keegi ostab.

Ukraina jälgi on Krimmis piisavalt: poodide nimed, naljakas aktsent, mingid täielikud pisiasjad, mille järgi võib taastada hiljutist ajalugu. Need jäljed on kui kollased sügisesed lehed – aegamööda langevad nad maha, vedelevad jalgade all, kuni aegamööda järgmiseks kevadeks ära kõdunevad.

Simferopoli pood elektrikatkestuse ajal, 2015 Foto: Reuters

„Normaalne. Loodame, et läheb paremaks.“

Krimm on hämmastavalt rahulik koht. Mai lõpus pole veel hooaeg käes, aga ilmuvad esimesed turistid, kes laisalt mööda kaldapealset jalutavad. Restoranid on tühjad, jahedatel öödel pole tänavatel kedagi. Kuum aeg algab juuli paiku: mereäär muutub kihavaks sipelgapesaks, muusika mängib kogu öö. Aga seni on vaikus ja ootus.

Rannikuäärse rahu maski taha peituvad paljud ebameeldivad lood: äritegevuse survestamine ning krimmitatarlaste tõrjumine, poliitilised kriminaalasjad. Seepärast on kõige õigem, ohutum ja korrektsem vastus küsimusele, milline on nüüd elu Krimmis: „Normaalne. Loodame, et varsti läheb paremaks.“ Hotellide ja kohvikute omanikud räägivad võistu üksteisele vastu: keegi on veendunud, et turiste on vähem, keegi ei märka üldse mingeid muutusi, keegi rõõmustab inimeste juurdevoolu üle.

Raske on leida juhuslikku inimest, kes pealiskaudses vestluses räägiks halvasti Krimmi üleminekust Venemaa koosseisu. Aga kui asjasse süveneda, tuleb välja, et pilt pole nii idülliline: keegi pidi kohviku paberite ümbervormistamise eest maksma miljoni, kedagi pigistavad kohalikud ametnikud, keegi kannatab kahju seetõttu, et kaardimaksed on poolsaarel lõpetatud. Poodide ja kohvikute omanikud ei ütle, et ei võta plastkaarti vastu – kõik vastavad nagu ühest suust, et esialgu ei võta.

Kõik probleemid on ajutised, kõik läheb hästi. Sellistes vastustes pole midagi imelikku: ühelt poolt on see enesesisendus, teiselt poolt – milline tervemõistuslik vastab, eriti ajakirjanikule, et Krimmis on midagi valesti. Kõik teavad suurepäraselt, kui osavalt töötavad Vene eriteenistused ja kui pika vihaga on kohalikud ametnikud.

raamatukaas
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare