„Ja sel aastal on veel valimised ka Ameerikas. Kui Ühendriikide uus president ametisse astub, algab arvatavasti mingisugune läänesuhete paranemine. Ma arvan, et 2017. aastal kasutab Putin kõiki oma jõuvarusid suhete parandamiseks läänega,“ ütleb Zõgar Helsingin Sanomatele.

„2017. aasta on üldse Venemaa jaoks väga tähtis. Sel aastal toimub Venemaal alati igasuguseid väga tähtsaid asju,“ märgib Zõgar saja aasta tagusele oktoobrirevolutsioonile viidates. „Kõik mäletavad seda müütilist kuupäeva ja hakkavad midagi ootama. Riigi raha piisab vaid pooleteiseks aastaks. See on ka omamoodi müstiline nali: kui lugeda praegusest edasi poolteist aastat, on ju 2017. aasta oktoober.“

Helsingin Sanomat küsis Zõgarilt, kas tema arvates on siis võimalik uus revolutsioon.

„Ei! Kõigepealt loodan ma, et revolutsiooni ei tule, sest ka pärast eelmisi revolutsioone ei tulnud midagi head. Ja lisaks sellele arvan ma, et revolutsioon ei ole võimalik,“ vastab Zõgar.

Zõgari sõnul usutakse aga Kremlis tõsimeeli, et on olemas salajane vandenõu ja USA on kuulutanud Venemaale sõja. Nad usuvad seda päriselt, sest ei suuda tegelikkusest õigesti aru saada, teatab Zõgar.

„Aga Venemaal oodatakse alati midagi ja seetõttu ei juhtu midagi. Valitsuse ministrid ei tee midagi, nad ainult ootavad, et nafta hind tõuseks. Ka opositsioon ei suuda midagi teha. Nad ootavad, et Putiniga midagi juhtuks. Ei saa ju midagi teha, kui Putin on nii populaarne,“ selgitab Zõgar.

Venemaa-vastastest sanktsioonidest ei ole Zõgari sõnul mõistlik loobuda, kui rahvusvahelistes suhetes ei toimu tõelist arengut, muidu on aga Venemaa isoleerimine tema arvates suur viga.

Lääneriigid ei pea vene inimestega mingit dialoogi. Ma ei mõtle opositsiooni, sellist Venemaal ei ole. Aga Vene kodanikuühiskond on olemas, see on vaid küllaltki apoliitiline, seda praegusel hetkel poliitika ei huvita,“ ütleb Zõgar.

Poliitilises passiivsuses süüdistab Zõgar ennekõike Vene propagandat.

„Propaganda juures on kõige halvem see, et see eitab kõiki väärtusi. Selle peamine sõnum on, et kõik poliitikud kogu maailmas on ühesugused röövlid, mõrvarid ja altkäemaksuvõtjad nagu meilgi ning mingeid demokraatlikke väärtusi pole olemas. Ja seetõttu on demokraatia poole mõttetu pürgida ja kõike võltsitakse igal juhul. Ja see ei ole tõsi, vaid tegemist on väärtuste kokkuvarisemisega,“ ütleb Zõgar.

Oma mudeli Venemaa jaoks on Zõgar leidnud 1980. aastate Lõuna-Ameerikast.

„Kirjaniku ja vaatlejana on minu ideaal Tšiili. See, kuidas Tšiili sai lahti Pinocheti diktatuurist. See on parim võimalik stsenaarium igale riigile, kus on ebaefektiivne ja autoritaarne võim. Kui juht kaotab valimistel ja tunnistab oma kaotust, loovutab vabatahtlikult võimu teisele inimesele,“ räägib Zõgar.

Tegelikkuses on aga alternatiive Zõgari arvates Venemaal vähe.

„Ma kardan, et Hispaania mudel, kus Franco andis võimu tema enda valitud järglasele, kuningas Juan Carlosele, ei ole meil enam võimalik. Seda juba prooviti korra, kui Medvedev oli Juan Carlose rollis. Selle võimaluse aeg on möödas, see ei töötanud,“ märgib Zõgar. „Ma ei usu, et Putin hakkab lähiajal omale teist järglast otsima või võimu teist korda Medvedevile loovutama. Vaevalt et ta oma võimu enam kellelegi loovutab. Putin võib rahulikult jätkata kuni 2024. aastani. Ja kui ta tahab jätkata veel ka pärast seda, võib ta arvatavasti ka seda kaaluda.“