Prantsuse kohus mõistis Šaakal Carlose eluks ajaks vangi
Kohus mõistis talle maksimumkaristuse, mida taotlesid ka Prantsuse prokurörid, kes kutsusid kohut üles mõistma Carlos Ilich Ramírez Sánchez süüdi rünnakuis, milles hukkus 11 ja sai vigastada ligi 150 inimest, vahendab BNS.
Marksistlik-leninistlik äärmuslane Carlos kannab Prantsusmaal juba eluaegset vanglakaristust kahe Prantsuse politseiniku ja informaatori tapmise eest 1975. aastal.
Protsessi eel hooples 62-aastane Carlos usutluses Venezuela ajalehele El Nacional, et korraldas karjääri jooksul üle saja rünnaku, mis nõudsid kuni 2000 ohvrit. Vastuseks küsimusele oma rünnakute juhuslike tsiviilohvrite kohta ütles äärmuslane: "Neid oli väga vähe, minu arvestuste kohaselt alla kümne protsendi. Järelikult ei olnud 1500-2000 tapetu seas üle 200 tsiviilohvri."
1949. aastal sündinud Carlos sai tuntuks 1975. aastal, kui tema salk tungis Viinis OPEC-i naftakartelli ministrite nõupidamisele ja võttis 11 pantvangi.
Pariisis jätkuval protsessil süüdistatakse Carlost seoses 1982. ja 1983. aasta rünnakutega, mida on nimetatud ka tema "erasõjaks" Prantsusmaa vastu.
Esimeses pommiplahvatuses 29. märtsil 1982 Pariis-Toulouse´i kiirrongis Le Capitole sai surma viis ja haavata 28 inimest. Vastutuse rünnaku eest võttis rühmitus Carlose Rahvusvahelised Terroristlikud Sõbrad ning sellele järgnes sama aasta 22. aprillil autopommiplahvatus Süüria-vastase ajalehe Al-Watan toimetuse juures, kus sai surma juhuslik mööduja ning haavata 60 inimest. Plahvatus korraldati samal päeval kui Carlose seltsimehed, Šveitsi kodanik Bruno Breguet ja Carlose tulevane naine Magdalena Kopp mõisteti Prantsuse kohtus süüdi nurjatud rünnaku eest Kuveidi saatkonnale.
Ülejäänud kaks rünnakut leidsid aset 1983. aasta 31. detsembril. Esimene plahvatus toimus Marseille'-Pariisi kiirrongis, kus sai surma kolm ja haavata 13 inimest, mõni hetk hiljem plahvatas lõhkekeha Marseille' raudteejaamas, kus sai surma kaks inimest. Nende rünnakute eest võttis telefonikõnes AFP-le vastutuse Relvastatud Araabia Võitluse Organisatsioon.
Süüdistuse kohaselt kirjutas Carlos kaks kirja, milles võttis rünnakute eest vastutuse. Carlose seotusele viitavad ka raudse eesriide langemise järel avalikustatud Ungari, Ida-Saksamaa ja Rumeenia salapolitsei arhiividokumendid. Carlose kaitsjate hinnangul ei ole endise Nõukogude bloki dokumendid usaldusväärsed.
Carlose advokaatide seas on ka Isabelle Coutant-Peyre, kellega ta abiellus kümne aasta eest vanglas. Kolme Carlose jõugu väidetava liikme - Ali Kamal al-Issawi, Christa-Margot Fröhlichi ja Johannes Weinrichi üle mõistetakse kohut tagaselja. Issawi asukoht on teadmata, Fröhlich elab Saksamaal ja tema väljaandmisest on keeldutud ning 1995. aastal Jeemenis vahistatud Weinrich kannab Saksamaal teiste rünnakute eest eluaegset vanglakaristust.
Prantsusmaal korraldatud rünnakute järel kolis Carlos Süüriasse, kus tal lubati elada kuni 1991. aasta Lahesõjani, kui USA tollane liitlane Damaskus palus tal riigist lahkuda. Seejärel leidis Carlos varju Sudaanis, kuid 1994. aastal tabasid Prantsuse salateenistuse agendid ta Sudaani valitsuse abiga pealinnas Hartumis. Carlos ise ja tema advokaadid väidavad, et ta rööviti Sudaanist ebaseaduslikult.
