Pooled keeled kipuvad välja surema
“Keelte suremine ja kadumine on kestnud tuhandeid aastaid ja on inimühiskonna ajalooga kaasnev loomulik nähtus, kuid varem toimus see aeglases tempos,” märgitakse ÜRO haridus- ja kultuuriorganisatsiooni UNESCO rahastamisel neljapäeval ilmuvas uurimuses.
“Viimase 300 aastaga on keelte kadumine dramaatiliselt kiirenenud ning tänaseks on 3.000 veel räägitavat keelt ohus, tõsises ohus või suremas,” kõlab uurimus.
Kaduvate keelte atlase esimene väljaanne ilmus 1996. aastal. Nüüd avaldatakse selle uuendatud ja laiendatud taastrükk, mille kaartidele on ohustatud keeled märgitud skaalal, mis liigitab nad potentsiaalsest ohustatutest väljasurnuteni.
“Iga keele kadumine tähendab keele kaudu väljendatava inimmõtte ja teadmiste koguhulga vähenemist ja vaesumist,” öeldakse atlases.
“Näiteks paljusid ülimalt tõhusaid ravimtaimi tuntakse ainult traditsioonilistes kultuurides. Kui need keeled ja kultuurid kaovad, kaovad ka teadmised nende taimede kohta.”
Kõige rohkem keeli on viimase sajandiga hävinud Lõuna- ja Põhja-Ameerikas ning Austraalias. Kuni 1970. aastateni kestnud jõhkra assimileerimispoliitika tulemusel on Austraalias praeguseks surnud sadu põliselanike keeli, öeldakse uurimuses.
Ka Euroopas on ohus umbes 50 keelt, nende seas Suurbritannias keldi keeled, Skandinaavias ja Põhja-Venemaal saami keeled ning mustlaste keele dialektid.
Aasias on vähemuskeelte olukord ebakindel mitmes Hiina piirkonnas, Aafrikas on taandumas 500-600 keelt kokku umbes 1.400 kohalikust keelest. Otseses ohus on 250 Aafrikas kõneldavat keelt.
Ohustatud keelte kaardistamise algatas ungari päritolu austraalia keeleteadlane Stephen Wurm, kes ise rääkis umbes 50 keelt. Wurm suri hiljuti.
Tõsiste jõupingutustega on võimalik päästa isegi kõige ohustatumaid keeli, väidavad atlase koostajad.
Näiteks Jaapanis rääkis Hikkaido saare ainu keelt 1980. aastatel veel ainult kaheksa vanainimest, kuid keeletoetuspoliitika tulemusel on kõnelejate hulk praeguseks tublisti kasvanud.
