Järgmisel aastal on Venemaa juhtkonnal järjest raskem tegeleda oma välispoliitiliste avantüüridega, sest Venemaa majanduse kokkuvarisemise ja elanikkonna massilise vaesumise probleem kerkib oma täies ulatuses, kirjutas Piontkovski.

Eelmise aasta kõige olulisemaks sündmuseks nimetas Piontkovski Venemaa võimude ja rahva vahelise ühiskondliku kokkuleppe kokkuvarisemist, mille kohaselt valitsus jagas naftaraha inimestele, mis võimaldas keskklassil käia kord aastas Türgis puhkamas ja vastutasuks talus rahvas seda, et valitsejad varastavad miljardeid.

Praeguseks on kogu see Venemaa mikrokodanluse tagasihoidlik hurm kokku kuivanud. Võimud ei suuda enam seda tagada ja toimub endise keskklassi kiire vaesumine. Päevakorda tuleb majanduslik toimetulek.

Kogu Süüria avantüür polnud mõeldud mitte mingite tegelike julgeolekumurede lahendamiseks, vaid ainult avalike suhete jaoks, et päevakorrast välja vahetada ebaõnnestumine Ukrainas ja näidata telekast, kuidas Venemaa tõuseb põlvedelt ja ameeriklastele koha kätte näitab ja vennake Assadi ära päästab ja mängib suures poliitikas.

Aasta lõpuks selgus aga, et kogu see kangelaslik propagandalugu lihtsalt ei töötanud. Putinile võib olla huvitav USA president Barack Obama ja Türgi president Recep Tayyip Erdoğaniga mõõtu võtta, aga enamikul rahvast on sellest täiesti ükskõik, eriti kui on oht vaesuda.

Uude aastasse läks Venemaa ilma ühiskondliku leppeta. Võimude pakutavat uut lepet, mille kohaselt inimesed nälgivad, aga vaatavad telekast magusat juttu suurest Venemaast, ei võta inimesed vastu.

Võimudel tuleb midagi tõsiselt muuta. Varasemat õhinat ülemaailmsete välismaiste avantüüride jaoks enam pole.

Ukrainas on asi selge: "vene maailm" ja Novorossija kukkusid läbi juba aasta tagasi. Jätkuvad katsed Minski kokkulepete raamis Donbassi "rahvavabariigid" Ukraina koosseisu lükata nii, et Ukraina hakkaks neid ülal pidama. Samas suudab Ukraina taolistele ettepanekutele vastu hakata. Minski kokkulepete ainus hea külg on relvarahu ja sõdivate poolte tegevuse piiramine. Oma kohustusi Venemaa aga Putini eluajal ei täida.

Ukraina peaks aga tema kontrolli all oleval 90 protsendil territooriumist likvideerima korruptsiooni ja läbi viima reformid. See on ka parim viis riigi territoriaalse terviklikkuse taastamiseks.

Mis puudutab Süüria avantüüri, siis tundus Piontkovskile, et majandusolukorra teravnedes hakkab Venemaa otsima võimalust, kuidas oma nägu säilitades sealt välja saada. Järjest suuremas ulatuses on võimude päevakorras siseriiklik olukord Venemaal.

Ukrainas sõda alustades lootis Venemaa, et Ukraina laguneb, aga tegelikult on Ukraina praegu ühtsem kui kunagi oma iseseisvuse 25 aasta jooksul. Kriis on aga toonud hoopis Venemaal kaasa tsentrifugaalsete tendentside kasvu.

See, et Venemaa kaotas sõja Tšetšeenias ja maksab Tšetšeenia juht Ramzan Kadõrovile andamit, on ammu teada. Vahetult enne uut aastat nõudis Kadõrov, et talle tuleb anda Tšetšeenia naftakompanii ja selle ta ka sai.

Samal ajal teatas Tatarstani president, et ei lase igasugustel üleriigilistel avantüristidel rikkuda Tatarstani kultuurilis-majanduslikke suhteid Türgiga. Taolisi väljaütlemisi ei luba piirkondade juhid endale enam ammu.

Igal juhul ootab Putinit 2016. aastal väga tõsised probleemid ja ebameeldivused kodus ja tal on palju vähem aega, energiat ja ressursse välispoliitiliste avantüüride jaoks, seda enam, et need ebaõnnestuvad üksteise järel.