DELFI JA EPL PARIISIS: Pariisi elanikud ei tea, kuidas edasi minna. "Iga nurga peal on surm"
Reedel kell 21.20 valitses siin õud, terroristid avasid le Carilloni ees seisvate inimeste vastu tule ja liikusid siis Le Petit Cambodge'i poole. Surma sai 11 inimest. Päev hiljem ümbritseb mõrvapaiku vaikus ja küünaldemeri. Inimesi on siin küll sadades, ent kuulda on vaid fotoaparaatide klõpsusid ja mõnda tasasel häälel antud intervjuud, enamik inimesi seisab aga vaikuses, pilk naelutatud küünalde või kuuliaukudes akende poole.
On raske uskuda, et veel päev tagasi käis siin samal tänaval melu. Kohalike sõnul on tegu väga elava ja inimrohke alaga. "Eks sellepärast see siin korraldatigi, siin on noored ja peod. Aga ma ei tea, kuidas siin oleks võimalik veel midagi hullemaks minna. See on surm, see on kõikjal ja me kardame. Väga raske on siin restorane ja baare uuesti avada," ütleb Pierre vaevukuuldavalt. Ta seisab siin, sest Le Carilloni kohal elavad tema vend ja vanaisa.
Paar tänavat eemal avaneb järgmises, viie inimese elu nõudnud, terroripaigas Rue de la Fontraine-au-Roi tänaval samasugune pilt: tänavanurkadel asuvate restoranide akendes on käegakatsutavad kuuliaugud, maas lebavad killud ja näha on veel vereplekke. Samas ümbritsevad maju küünlad ja paarkümmend inimest, taaskord vaikuses, sest inimesed ise ja ka tänavad on vaiksed ning tühjad.
"Laupäeva öösel on siin tavaliselt naer ja elu. Vaata aga ringi, siin on tühjus, inimesed kardavad, nad on kodus ja šokis " ütleb küünalt maha asetades kõrvaltänaval elav Ramy. Tulistamise alates oli ta kodus ja jõi naisega veini. "Järsku kuulsime laske, me ei saanud aru, mis toimus. Me ei julgenud õue minna ja selleks ajaks, kui saime aru, mis juhtus, hakkasid lähedased juba helistama. Praegu? Ma kardan. Mitte isegi siia tänavale tulla, või et homme tuleb uus rünnak...aga me lihtsalt kardame," ütleb ta.
Nii Ramy, kui ka tema kõrval seisvad Cristoph ja Said ei oska veel öelda, mida nad Prantsuse valitsuselt või rahvusvaheliselt üldsuselt ootavad. Siiski ütleb Ramy, et piire ei tasuks kinni panna, aga kontroll seal ja mujal peaks olema tugevam. "Miks Pariis? Sest siin on nii palju inimesi ja siia on lihtne tulla, meil on vabadus ja demokraatia. Venemaa on ka Süürias aga sinna on keerulisem sisse saada, praegu me kardame aga mõlemad," selgitab Ramy paratamatul toonil.
Eelkõige kartusest ja hirmust räägivad inimesed ka järgmistes tulistamise kohtades, nii Rue la Charonne kandis, kus tapeti 18 inimest kui ka Bataclani teatri juures, kus kaotas oma elu 89 inimest. Teatrit ümbritsevad tänavad on politsei blokeerinud ning sinna pääsevad passi näidates vaid kohalikud elanikud. Küünlad on asetatud sinna, kus politsei piirdeaiad lõpevad, ning musta kilega kaetud teater jääb sealt mitmekümne meetri kaugusele. Öösel kella ühe moodustasid teatri juures seisva inimmassi peamiselt USA ajakirjanikud, kes saatsid koju päevaseid uudiseid, nende kõrval vahetusid aga pidevalt umbes paarkümmend kohalikku, kes loevad küünalde vahelt hukkunutele kirjutatud kirju.
Bataclani vastas seisavad ratastega ka kohalikud Mattea ja Lucie, nad töötavad ise ka teatris, ent mitte siin. Siiski teab Lucie sõnul iga pariislane kedagi, kes tundis mõnda reedese veresauna ohvrit. "Pariis on nii suur, aga reede õhtul sai sellest korraga väike linn," ütleb ta. "Me jalutasime poole kümne ajal (siis kui rünnakud üle linna toimusid) ringi, siis läksime bussile, kui see järsku seisma jäi ja bussijuht ütles, et siin lähedal oli just tulistamine. Peagi hakkasid telefonikõned, sest mu lähedased teadsid, et oleme siinkandis. Siis saime ka teada, et see ei ole ainus tulistamine," kirjeldab Lucie ja ütleb, et tema poleks ise täna välja tulnud - nagu suur osa pariislastest, on ta hirmul ja soovinuks koju jääda. Mattea innustusel tulid nad aga mõrvapaikadesse küünlaid süütama. "Ma ei tea miks, aga ma ei karda otseselt, võib-olla seetõttu, et need sündmused näitavad, et me ei saagi midagi teha. Me ei tea ka seda, mis juhtub järgmisena," põhjendab noormees.
Küsides neilt, miks just Pariis, on nad sõnatud - normaalseid selgitusi ei saagi anda, sest see on aasta jooksul juba teine terrorirünnak. Lucie sõnul on tundeid nüüd ja pärast Charlie Hebdo rünnakuid keeruline aga samas lihtne võrrelda. "See on järgmine kiht ja järgmine tase. Nagu sibul on mitmekihiline, siis nüüd oleme järgmises kihis," kirjeldab ta. "Aga ma olen Matteale tänulik, et ta mind täna välja tõi, ma küll kardan, tohutult kardan, aga reede õhtul tulid ohvrid niisama tänavatele õhtut nautima, nemad ei kartnud ja nii peakski olema," ütleb ta.
