Oxfordi teadlased leidsid Shakespeare'ile kaasautori
Oxfordi ülikooli teadlaste uuringu järgi on William Shakespeare'i näidendil „Lõpp hea, kõik hea“ ka teine autor, kelleks on kõige tõenäolisemalt Thomas Middleton. Sellisele järeldusele jõuti näidendi sõnavara, riimide, stiili ja grammatika süvaanalüüsi tulemusel.
Professor Laurie Maguire sõnul näitab kõige värskem kirjandusalane uurimistöö, et näidenditega töötasid kirjanike grupid. „Avaneb pilt palju suuremast koostööst,“ ütles Maguire BBC Newsi vahendusel. „Me peaksime mõtlema sellest rohkem nagu filmistuudiost, kus on terve kirjutajate meeskond.“
Põhjalikus uurimuses „Lõpp hea, kõik hea“ kohta öeldakse, et kõige tõenäolisem ja loogilisem seletus stiilierinevuste ja ebajärjekindluse kohta tekstis on, et see on kahe autori töö.
Professor Maguire'i sõnul oli enamikul sel ajastul kirjutatud näidenditest enam kui üks autor, kuid Shakespeare'i ikooniline staatus pole lasknud tema töid sel viisil vaadelda.
Oxfordi ülikooli inglise keele teaduskonna teadlaste Maguire'i ja doktor Emma Smithi uurimuses väidetakse, et teise autori tõenäoline kandidaat on Shakespeare'i kaasaegne näitekirjanik Thomas Middleton.
Kirjanikel on oma eristatavad kirjanduslikud „sõrmejäljed“ - omamoodi stilistiline DNA - ning näidendite keele ülidetailne analüüs näitab „markereid“, mis on tugevalt seotud Middletoniga.
Middletoni seotusele viitavad näidendi osade riimid ja rütmid, fraseering, kirjaviis ja isegi üksikud sõnad.
Eriline viis, kuidas näidendis on kasutatud lavalisi märkusi, on palju lähedasem Middletoni stiilile kui Shakespeare'i omale.
Sellisel kirjanduslikul detektiivitööl ei saa olla mingeid kindlaid järeldusi ning teadlased ütlevad, et kaasautori kandidaate on teisigi, näiteks John Fletcher, kuid Maguire'i sõnul on stiililine kokkusobivus Middletoniga kaasahaarav.
Thomas Middleton, kes elas aastatel 1580-1627, oli londonlane ja noorem kui Shakespeare ning Maguire'i sõnul võib tekstis märgata tema moodsamat grammatikat.
Smithi sõnul võib Middletoni koostööd Shakespeare'iga umbes aastal 1607 võrrelda tunnustatud muusiku koostööga tõusva tähega.
Viimased uurimused viitavad Maguire'i sõnul sellele, et tolle aja näidendid kirjutati kiiresti kommertspubliku jaoks. Tihti eksisteerisid kirjutajate meeskonnad, kes tootsid näidendeid koostöös. Nendes meeskondades olid kirjutajatel erinevad rollid.
