Nagu Gulagi kõige kohutavamas urkas: massipoomised ja inimeste aeglane hävitamine Süüria surmavanglas

Teisipäeval avaldatud raportis „Inimeste tapamaja“ kinnitab Amnesty International, et Saydnaya vangla süsteem on sihilikult korraldatud nii, et tuhanded vangid seal sureksid.

Raporti enim kajastatud punkt puudutab arvutust, mille järgi hukati aastatel 2011-2015 Saydnaya vanglas 5000 – 13 000 inimest. See on aga vaid osa kõigist Saydnaya surmadest, kuna suur osa kinnipeetavaid sureb piinamise, nälja ja haiguste koosmõjus. Amnesty Internationali, ÜRO ja Human Right Watchiga tehtud vaatluse põhjal võib eeldada, et selles ja teistes Süüria vanglates on valitsuse „hävituspoliitika“ tõttu hukkunud kümneid tuhandeid inimesi.

Saydnaya vangla kahes hoones hoitakse pidevalt umbes 10 000 – 20 000 kinnipeetavat. Amnesty raport tugineb 31 praeguseks vabanenud vangi tunnistusele. Samuti küsitles organisatsioon vangide lähedasi, vanglaametnikke, sõjatribunalide liikmeid ja hukkunute tuvastamisega tegelenud arste. Kokku andis tunnistusi 84 inimest.

Valge maja ja punane maja

Vanglahooneid on Saydnayas kaks, neis hoitakse ainult mehi. „Valges majas“ on vangistatud sõjaväelased, keda kahtlustatakse ebalojaalsuses Bashar al-Assadi valitsuse vastu. „Punases majas“ on tsiviilisikud, kes on end Assadi-vastastes kuritegudes piinamise all süüdi tunnistanud. Enne 2011. aastat hoiti seal vangistatud islamiste.

Pärast Süüria kriisi algust laskis valitsus nad vabaks, nii et maja jäi täiesti tühjaks. Siis hakati sinna tooma poliitvange. „Punases majas on arstid, insenerid, protestijad – kõige õigem kirjeldus on lihtsalt revolutsionäärid,“ selgitas endine vanglaametnik Amnestyle. „Saydnaya on paik, kus revolutsionääridele lõpp tehakse. See on nende viimane peatus.“

Vanglast on siiski võimalik elusalt pääseda, ent Amnesty andmetel juhtub seda harva. „Punasest majast vabastamist toimub veel harvem kui valge maja puhul,“ märgitakse raportis. Vabastamine võib toimuda Assadi antud amnestia korras või režiimi ja mässuliste vahel kokkulepitud vangide vahetuse puhul. „Enamikel juhtudest peavad kinnipeetu pereliikmed või sõbrad maksma ka pistist,“ lisab raport. Samuti peavad vangid allkirjastama deklaratsiooni, et neid koheldi vanglas humaanselt ja õiglaselt.

Piinamine

Saydnayas ei kasutata piinamist vangidelt ülestunnistuste saamiseks, kuna sellega on luureasutused juba tegelenud. Sellegipoolest on piinamine igapäevane. „Peamine piinamisvorm on regulaarne ja brutaalne peks,“ märgib raport. Vanglasse saabuvaid kinnipeetute esmast läbipeksmist nimetatakse „vastuvõtupeoks,“ mis lõppeb mõnikord surmaga. „Tavaliselt oli autos 50-60 vangi,“ meenutab üks valvur. „Neilt võetakse ära sõrmused, kellad ja üldse kõik, nimede kirjapanemise ajal hakatakse neid peksma. Pidime näitama neile, et vangidel pole Saydnayas mingeid õigusi.“ Vangid nimega Omar ja Hassan kinnitavad, et ühe karistusena sunnitakse kinnipeetuid üksteist vägistama. „Kui suurem mees keeldub, pekstakse teda väga rängalt,“ märgib Omar.

Kongi kodukord

Saabunud vangid paigutatakse esmalt 5-15-liikmelistes gruppides maa-alustesse kongidesse, kus nad peavad end alasti võtma ja kongi duširuumis ootama. Ootamine võib kesta tunde või päevi, kuni vangid suuremasse kongi viiakse. Sellistes kongides hoitakse 30-35 vangi, kellest üks valitakse või nimetatakse valvurite poolt kongivanemaks (shawish). Tema ülesanne on igapäevaselt välja valida, milliseid vange seekord „karistatakse.“ Kui ta oma tööd kehvasti teeb, karistatakse kongivanemat. „Kuna shawishid saavad palju peksa, surevad nad iga nädala-paari järel ja siis tuleb leida uus,“ ütleb endine vang varjunimega Jamal. Üks vangla sisekorraeeskirju nõuab vangidelt vaikimist, mis kehtib ka piinamise ajal – kes karjub, saab veel kõvemini peksa.

Igapäevased surmad

Kuna kinnipeetuid lisaks peksule ka näljutatakse ja arstiabi neile ei anta, on vangla suremus väga kõrge, mis ongi nähtavasti juhtkonna eesmärk. Igal hommikul küsib valvur kongivanemalt, mitu laipa tema kongis on. „Ükskord ei surnud meie vanglatiivas kolm päeva järjest keegi,“ meenutab eksvang varjunimega Nader. „Valvurid käisid kongist kongi ja peksid meid vastu pead, rindkeret ja kaela. Sel päeval suri kogu tiiva peale 13 inimest.“ Surmatunnistusele märgitakse hiljem kas südame seiskumine või hingamise peatumine. „See on kaval, kuna see on tehniliselt täpne,“ märkis üks vanglaametnik. Surnud maetakse ühishaudadesse, mis asuvad Najha küla surnuaial. Vangide peresid kinnipeetu asukohast ei teavitata, samuti ei teatata neile vangide surmast ega haua asukohast.

Süüdimõistmine

Ametnike sõnul sõltub kinnipeetu saatus sellest, millise kohtu ette ta viiakse. Vanglakaristusi puudutavad otsused langetab organ nimega terrorivastane kohus. Seejärel jätkab vang üldkongis karistuse kandmist. Hukkamisele määratud vangid viiakse sõjaväelisse välikohtusse, mille istung kestab umbes minuti. Istungi käigus küsitakse vangi nime ja seda, kas ta tunnistab end süüdi. Siis viiakse vang ära, ilma et teda eesseisvast surmaotsusest informeeritaks.

Kõik hukkamisotsused allkirjastab Süüria ülemmufti Ahmad Badreddin Hassoun ning üks sõjaväelistest ametnikest – kas kaitseminister Fahd Jassem al-Freij või staabiülem Ali Abdullah Ayyoub.

Hukkamine

Kell 15 päeval viiakse hukkamisele määratud ootama kogumisruumi, kus neid õhtul sageli veel viimast korda pekstakse. „Me teame, et nad surevad niikuinii, seega võime nendega teha, mida tahame,“ märkis üks valvur. Kella 12 ja 3 vahel öösel viiakse vangid autoga valges majas asuvasse hukkamistuppa. Nende silmad on kinni seotud. Ühe valvuri kinnitusel pidi ta alguses vangide konvoeerimisest osa võtma, ent hiljem võeti talt see ülesanne ära. „Nad hakkasid selle töö jaoks kasutama ainult alaviite,“ märkis valvur. „Lõpu poole ei pidanud ma sellega enam tegelema, kuna ma olen sunniit.“

Vangid saavad hukkamisest teada siis, kui neilt nõutakse allkirja ja küsitakse viimast soovi. See on formaalsus, viimast soovi tegelikult ei täideta. Kinniseotud silmadega vangid viiakse reas hukkamisplatvormile, asetatakse silmus kaela ja lastakse 15 minuti jagu rippuda. Siis teeb arst kindlaks, kas mõni vangidest on veel elus.

Eriti palju sekeldust on laste poomisega. „Mõned neist ei tahtnud kuidagi surra, kuna nad on liiga kerged – noorukite puhul ei piisa nende raskusest, et neid tappa,“ meenutab endine tribunali liige. „Siis tõmbasid assistendid neid allapoole, et nende kael murduks. Selle tööga tegeles kaks assistenti.“ Pärast hukkamist paigutatakse vangid kirstudesse ja viiakse samuti Najha külas asuvatesse ühishaudadesse. Lähedasi nende surmast ei teavitata.

Kiirenev tapatöö

Amnesty märgib, et Saydnaya muutub surmalaagrina järjest tõhusamaks. Esimese nelja kuu jooksul toimusid hukkamised iga 10-15 päeva tagant, kusjuures korraga hukati 7-20 inimest. Järgmisel 11 kuul muutusid hukkamised iganädalaseks ja hukati 20-50 inimest korraga. Seejärel hakkasid hukkamised toimuma kuni kaks korda nädalas. „Pole ühtki põhjust arvata, et hukkamine on peatunud,“ märgitakse raportis. „Seega on pärast 2015. aasta detsembrit ilmselt hukatud veel tuhandeid inimesi.“

Amnesty Internationali videoklipp (inglise keeles):