Maa alla lõksu jäädes tuleb võidelda deemonitega – madalpunkt saabub kolmandal nädalal

Koopas lõksus olles, nagu 12 poissi ja nende jalgpallitreener praegu Tai põhjaosas, kardetakse kõigepealt seda, et sind ei leita. Seejärel tuleb hirm, et päästeoperatsioon ei õnnestu.

Kui inimene jääb maa alla nädalateks või isegi kuudeks lõksu, pannakse tema psüühika rängalt proovile. See on kogemus, mis viib konkreetselt surmale väga lähedale, vahendab Ilta-Sanomat.

Vaid mõned 2010. aastal kaevandusõnnetuses ellu jäänud 33 Tšiili kaevurist tulid katsumusest hästi välja. Kui õnnetusest oli möödunud aasta, olid pooled meestest erinevatel füüsilistel ja psüühilistel põhjustel töövõimetud. Kolm sattus suletud psühhiaatrilisele ravile. Kõik võitlesid deemonitega ja vaid leidlikud suutsid pöörata oma kogemuse tugevuseks.

Ekspertide sõnul on kõige halvem ebakindlus, teadmine, et pääsemine võib võimatuks osutuda.

Tšiili kaevurid said õnnetuse järel nii majanduslikku kui ka psühholoogilist toetust. Seda vajasid ka pereliikmed.

„Ootused pääsemise järel olid suured: mehed olid nagu uuesti sündinud ja valmis abielule pühenduma... aga seda traumat on võimatu kõrvaldada. Paljud jätsid sinna alla suure osa oma isiksusest,” ütles kaevureid ravinud psühhiaater Rodrigo Gillibrand Daily Beastile.

Samasugust taaka peavad tõenäoliselt kandma hakkama ka Tai koopasse lõksu jäänud poisid ja nende treener. Nad on juba pidanud hirmu tundma, et neid ei leita. Nüüd kardavad nad seda, et päästjad ei tule oma tööga toime.

Portsmouthi ülikooli psühholoog John Leach rääkis ajalehele Daily Mail etappidest, mida sellistesse õnnetustesse sattunud läbivad.

Leachi sõnul on kõige raskemad teine ja kolmas päev pärast õnnetust. Neljandal päeval on aju ja keha juba uue keskkonnaga harjunud, olukorraga leppinud ja selgeks õppinud uued rutiinid.

Kolmandal nädalal tuleb Leachi sõnul psühholoogiline põhjapunkt. Paljud võivad siis enesetappu üritada. Nälg paneb inimese toidust hallutsinatsioone nägema. Ajataju kaob ja ajab rütmi segamini.

Lõksu jäämise kogemusi saab võrrelda sõjatraumadega, millest paranemine võib kesta aastakümneid.