Juba enne hääletamist jagunesid Läti parlamendisaadikud kahte vastasleeri. Ühed olid seisukohal, et pedofiiliaskandaali uurinud parlamendikomisjoni esimehelt Adamsonsilt tuleb võtta saadikupuutumatus ning algatada kriminaalasi tõe väljaselgitamiseks, kuna igaüks peab vastutama teistel aadressil tehtud avalike süüdistuste eest. Teised aga kinnitasid, et seimi liiget ei tohi taga kiusata selle eest, et ta teeb oma tööd ning et kriminaalasja puhul tekiks saadikutel kahtlusi sõnavabaduse suhtes.
Peaprokuratuuri esindajad, kes olid varem üritanud edutult veenda parlamendikomisjone vajaduses Adamsons välja anda, hääletamise juures ei viibinud. Peaprokurör Janis Maizitis ütles, et kui seim Adamsonsi välja ei anna, tuleb kriminaalasi lõpetada.
Adamsonsi poolt süüdistatud kõrgetest ametnikest kõneles parlamendis vaid endine justiitsminister Valdis Birkavs, kes kinnitas, et esitab igal juhul tema vastu tsiviilhagi, nõudes oma au ja väärikuse solvamise eest 100.000 latti.
Ekspeaminister Andris Škele, keda Adamsons oli samuti pedofiilias süüdistanud, ei kasutanud parlamendi kõnetooli enda kaitsmiseks. Seda ei teinud ka Adamsons ise.
Parteisse Isamaale ja Vabadusele kuuluva Adamsonsi väljaandmise poolt hääletsas Rahvapartei fraktsioon, osa saadikuid fraktsioonist Läti Tee ning Uue Partei liige Ainars Šlesers.
Prokuratuuri taotluse rahuldamise vastu olid sotsiaaldemokraadid, fraktsioon Inimõiguste Eest Ühtses Lätis, mitu Uue Partei ning Isamaale ja Vabadusele saadikut, samuti kolm esindajat Läti Teest, kellele oli lubatud hääletamisel mitte osaleda, kuid nad rikkusid siiski partei juhatuse otsust.
Hääletamisel jäid erapooletuks neli saadikut fraktsioonist Isamaale ja Vabadusele ning sõltumatu Raimonds Pauls. Hääletamisel ei osalenud neli parlamendiliiget fraktsioonist Isamaale ja Vabadusele, sealhulgas seimi esimees Janis Straume.
