"Alustame kõiki poliitilisi ja seadusest tulenevaid protsetuure, et tekitada krimmitatarlaste rahvuslik-territoriaalne autonoomia," ütles krimmitatarlaste esinduskogu aseesimees Refat Tšubarov.

Tema sõnul on krimmitatarlastel selleks oma ajaloolisel territooriumil õigus.

Krimmitatarlastest Nõukogude Liidus

Krimmitatarlasted on ühed piirkonna vanimatest etnilistest gruppidest, kelle ajalugu piirkonnaga ulatub tagasi 13. sajandi Mongolite sissetungi aega.

Vene oktoobrirevolutsiooni hajel kuulutas krimmitatarlaste Kurultai välja Krimmi Rahvavabariigi, kuid veebruaris 1918 likvideeriti see bolševike poolt.

Lõplikult langes Krimm bolševike kätte 1920. aasta novembris. 1921. aastal moodustati Krimmi ANSV mis kuulus Vene NFSV koosseisu. 1920ndatel ja 30ndate aastate esimesel poolel oli nõukogude rahvuspoliitika nende suhtes küllaltki soodne (krimmitatari keel oli vene keele kõrval asjaajamiskeeleks, oli võimalik saada krimmitatari keeles haridust). 1930ndate aastate lõpus aga algasid krimmitatari intelligentsi suhtes repressioonid ning venestuspoliitika.

Nõukogude juhtkond süüdistas krimmitatarlasi koostöös Saksa okupatsioonivõimudega ja võttis 11. mail 1944 vastu otsuse krimmitatarlased Krimmist deporteerida. 18. mail 1944 algas krimmitatarlaste ja teiste ebausaldusväärseks peetud rahvaste deporteerimine. Ühtekokku deporteeriti 228 543 inimest, neist rohkem kui 191 000 oli krimmitatarlast.

Deporteeritud viidi põhiliselt Usbekistani, aga vähemal määral ka Kasahstani, Tadžikistani ja Venemaale. Küüditatutest hukkus esimese aasta jooksul 20%.

1967. aastal taastati krimmitatarlaste kodanikuõigused, kuid tagasi Krimmi neid ikka ei lubatud. Alles 1989. aastal lubati neil Krimmi tagasi pöörduda.

[Allikas: Wikipedia]