AIV rahu ja julgeoleku komisjoni esimees ja aseesimees Joris Voorhoeve ja Marcel Urlings kirjutavad, et AIV nõuanderaport põhineb halvenenud julgeolekuolukorra hoolikal analüüsil. Suurt tähelepanu on pööratud hübriid- või mittelineaarsele sõjapidamisele, sealhulgas küberrelvade ja desinformatsiooni kasutamisele, milleks NATO riigid peaksid paremini valmistuma. AIV osutab ka Vene sõjajõudude muljetavaldavale moderniseerimisele; sellistes tähtsates valdkondades nagu suurtükivägi ja elektrooniline sõjapidamine on Vene relvastus arenenum kui NATO riikide oma.

AIV märgib, et Venemaa kujutab endast Euroopa julgeolekule ohtu eelkõige katsete tõttu õõnestada NATO ja Euroopa Liidu usutavust. Alliansi sisemine sidusus on niikuinii surve all muu hulgas USA ebaselge välispoliitika, idapoolsete ja läänepoolsete liitlaste NATO kursist erineva arusaama, NATO riikide erineva julgeolekusse panustamise ja keeruliste suhete tõttu Türgiga.

AIV hinnangul ei suuda Venemaa ulatuslikku ja pikaajalist konflikti NATO-ga võita. Küll on aga Venemaa võimeline koondama regionaalselt, näiteks Balti riikide naabrusse, väga kiiresti suured jõud. Kuigi Venemaal ei näi praegu olevat kavatsust nendesse riikidesse sisse tungida, ei saa seda välistada.

Alates 2008. aastast on Voorhoeve ja Urlingsi sõnul igati põhjust Kremli heades kavatsustes kahelda Gruusia osade hõivamise, Krimmi annekteerimise, Ida-Ukrainas sõdimise, Süürias Assadi režiimi aktiivse toetamise, ambitsioonika relvastumisprogrammi, hirmutamisretoorika ning USA ja Euroopa demokraatlikesse protsessidesse sekkumise tõttu.

AIV on arvamusel, et Balti riikide kaitse ei ole piisav. Igas Balti riigis on praegu üks mitmerahvuseline pataljon roteeruvate üksustega. Sellise üksuse sõjaline efektiivsus on piiratud ja see kujutab endast omamoodi püünistraati NATO tervikuna konflikti kaasamiseks.

Eeldus on, et NATO kiirreageerimisjõud suudavad neid üksusi õigel ajal täiendada. See on Voorhoeve ja Urlingsi sõnul just see koht, millele AIV näpuga osutab. Mitmete praktiliste probleemide tõttu, näiteks raudtee- ja maanteetranspordi kasutamine, erinevad rööpmelaiused ja takistused piiride ületamisel, on reageerimisaeg liiga pikk, et üllatusrünnaku korral õigel ajal kohal olla. Eelkõige on problemaatiline rasketehnika ümberpaigutamine.

Kui geopoliitilised tingimused on soodsad, võib Venemaal tekkida kiusatus tekitada kiiresti toimunud fakt ühte Balti riiki sissetungimisega. NATO suurim haavatavus on AIV hinnangul nõutav konsensuslik otsuste tegemine sõjalise konflikti ajal Venemaaga. Küsimus on selles, kas on võimalik ära hoida, et Venemaa võiks muu hulgas (tuumarelvadega) hirmutamise ja desinformatsiooni abil maksimaalselt ära kasutada üksmeele puudumist NATO sees ja selle tulemusena NATO otsuste tegemise halvamist.

AIV soovitab seetõttu paigutada igasse Balti riiki ühe mitmerahvuselise brigaadi roteeruvate üksustega. Juttu ei ole siinkohal kindlasti „suurte sõjajõudude alalisest paigutamisest”, millest kirjutas oma arvamusartiklis Brouwers. NATO jõudude selline tugevdamine Balti riikides ei ole võrreldav Venemaa vägede koondamisega. Brigaadid suudavad võib-olla selle eest hoolitseda, et NATO kiirreageerimisjõud saavad üllatusrünnaku korral siiski mingit tähenduslikku rolli mängida. Välja pakutud abinõu aitab kaasa heidutuse usutavusele Balti riikides ja seega NATO usutavusele Euroopa julgeoleku tähtsaima instrumendina.

AIV toonitab ka Venemaaga suhete parandamise olulisust. Just pingeliste suhete ajal on hädavajalik suhelda, et vältida arusaamatusi ja õnnetusi.