Kiievis paljaks võetud ja peksa saanud kasakas: eriüksuslased tahaksid ainult inimesi mõnitada ja sellest mõnu tunda
34-aastane mees sattus kohe sündmuste keerisesse ja võttis aktiivselt osa tänavavõitlustest, kui eriüksus Berkut ja siseväelased üritasid meeleavaldajaid laiali ajada. Ühe sellise kokkupõrke ajal sattus Mõhhailo julgeolekujõudude kätte. Ta võeti lumes alasti, peksti ja mõnitati, vahendab Leedu Delfi.
Havrõljuk ei alistunud aga terrorile ja naasis kohe pärast juhtunut barrikaadidele. Praegu on ta ilmselt Euromaidani peakangelane. Leedu Delfi korrespondent vestles temaga öises kasakate laagris.
Paljud inimesed austavad teid, kasakaid. Kui täna püüti kinni „tituška“ (palgatud löömamees), toodi ta teie juurde. Miks usaldavad inimesed korra hoidmise teile?
Havrõljuk: „Me oleme õiglased. Isegi kui see „tituška“ kinni võeti, ei peksnud me teda, andsime isegi süüa. Vaatasime ta läbi ja kontrollisime passi. Andsime talle süüa, andsime riided ja lasime barrikaadide taha lahti.
Me ei võtnud ära dokumente, ei karistanud rangelt, sest nad on ju ka inimesed, nad ei ole siin omal tahtel. Võim paneb nad niimoodi toimima, nad tuuakse igalt poolt kohale, neid ähvardatakse, et lastakse töölt lahti, võetakse ära riiklikud korterid. Neid toodi meie vastu protesteerima, vähesed osalesid seal omal tahtel. Nende hulgas, kes olid seal omal tahtel, oli palju neid, kes armastavad juua, kes armastavad raha, aga enamik tuli võimude käsu peale.“
Te räägite nii üllameelselt, kuigi Berkut käitus teiega niimoodi...
Havrõljuk: „Ei, see ei olnud Berkut, need olid Jaaguarid. See on teine üksus, Jaaguarid on Kalinovka rajoonist. Selliseid üksusi on palju ja kõik nad on loomade nimedega: Skorpionid, Jaaguarid, Kaljukotkad (Berkut), nad tahaksid ainult inimesi mõnitada, sellest mõnu tunda.“
Kuidas te aru saite, et need on Jaaguarid, mitte Berkut, nagu alguses arvati?
Havrõljuk: „Mina ei saanudki aru, aga kasakad kinnitasid seda, nad otsivad neid. Mina ise seda tegema ei hakka, mulle pole neid vaja. Selle eest, mis nad minuga tegid, peavad kasakad nüüd õiglaselt vastu tegutsema, mõistate? Meil, kasakatel on nii: kui venda solvati, tuleb seda inimest karistada. Mina ise ei saa sellest isegi teada, minu südametunnistus jääb puhtaks. Ja kui mina saaksin teada, et minu venda on keegi niimoodi solvanud, oleksin ka mina praegu Kalinovkas ja otsiksin võimalust kätte maksta.“
Nii et teie, kasakad, olete vennaskond?
Havrõljuk: „Me oleme kogu Ukrainas nagu suur perekond. Kasakas on kasakale vend, kes annab ustavusvande Ukrainale ja tema rahvale. Meil seisab vend venna eest. Teisiti seda seletada ei saa. Vend venna eest ja kõik.“
Kui rääkida tänavavõitlustest, öelge meile veel kord, kuidas te sattusite eriüksuslaste kätte?
Havrõljuk: „Nagu ma juba varem rääkisin, päästsin ma selle võitluse ajal inimesi. Ma olen kasakas, ma olen andnud vande kaitsta Ukrainat ja tema rahvast. Kui ma kuulsin, et Berkut alustab rünnakut, jooksin ma kohe esimestesse ridadesse, sest seal olid inimesed, kes vajasid minu abi. Kui ma kohale jõudsin, hakkasid inimesed just taganema.
Ma tõstsin haavatud maast üles ja näitasin, kuhu joosta. Oli üks raskelt haavatu, ma tõstsin ta jalule, näitasin, kuhu põgeneda ja ta lahkus. Berkut hakkas meeleavaldajaid julmalt peksma ja kui ma inimesi aitasin, hakkasid nad kiiresti mulle lähenema. Minuga koos oli sel hetkel hulk inimesi, kelle hulgas, tuli välja, olid „tituškad“, kes olid end võimudele maha müünud, kes olid oma laste tuleviku ära neednud. Nad tõukasid mind selga, kui Berkuti liinini oli jäänud kolm meetrit. Nad lähenesid kiiresti ega lasknud mul üles tõusta. Pärast võeti mind riidest lahti ja mõnitati, siis viidi jaoskonda.“
„Kas sellises olukorras ei oleks pidanud teid kaitsma rahvusvahelised seadused? Tavaliselt on meedikutel, kes osutavad kokkupõrgete ajal abi, neutraliteet.
Havrõljuk: „Noh, ma ei olnud meedik, mul ei olnud eraldusmärke, käes oli mul kilp, et kaitsta end granaatide eest.“
Aga kas te politseinikke kividega loopisite?
Havrõljuk: „Ei, ei loopinud, sellega tegelesid peamiselt erinevad poisikesed. Ma osalesin, püüdsin aidata, nägin kõike. Nad püüdsid miilitsaid provotseerida, et nad ründaksid meeleavaldajaid. Võimalik, et ka nemad olid „tituškad“, ma ei tea. Nemad seal alustasid seda agressiooni, aga meil tuli pärast see supp ära süüa.“
Kas te pole mõelnud, mida teeksite nende Jaaguaridega, kui nad teile kätte satuksid? Annaksite rahva kätte või...?
Havrõljuk: „Kui mulle satuks kätte kas või üks Jaaguar... Ma annaksin talle süüa ja annaksin inimeste kätte. Annaksin süüa, annaksin teed ja jätaksin jumalaga. Nagu inimesed otsustaksid, nii ka oleks. Kui otsustataks peksa anda, annaksid, kui lahti lasta, läheks minema.“
Inimesed ju vihkavad neid? Eriti pärast seda, kui nad teid riidest lahti võtsid ja nõudsid, et te ütleksite, et armastate neid?
Havrõljuk: „Jah, tõepoolest vihkavad – kui paljud neist on juba kannatada saanud. Kui nad mind kinni võtsid ja üritasid panna seda ütlema, aga see oli minu tahte vastane. Kui ma oleksin neile kuuletunud, oleks see tähendanud iseendale vastu astumist!“
