Karlsruhe mõrvad – kui inimesed ennast ühiskonnast isoleerivad

Samal ajal kui Karlsruhes toimus leinajumalateenistus mõrvaohvrite mälestuseks, ilmnes ka uusi fakte. Õhku jääb rippuma küsimus, kas ametkondadel oleks olnud võimalik brutaalne veretöö ära hoida.

Kanalweg 115 Karlsruhe Nordstadti linnaosas asub kesklinnast 10 autosõiduminuti kaugusel. Siia, viiendale korrusele oli rajanud oma kodu Karin W. (†55). Selle rohelise elamurajooni kohta öeldakse “hea aadress”. Enne elasid siin Ameerika sõjaväelased perekondadega. Peale nende lahkumist ehitati Paul Revere Village´i kasarmud ja kortermajad ümber ning müüdi soodsa hinna eest peamistelt lastega perekondadele.

Karin W. kolmetoaline 91-ruutmetrine korter oli maitsekalt sisustatud, puhas ja hoolitsetud. Siin elutses ta oma elukaaslase, Bernhard K-ga († 53), kes ei olnud tema juurde ametlikult sisse kirjutatud. Sissekirjutus on Saksamaal kohustuslik. Prantslane astus Karin W. ellu tõenäoliselt 2001. aastal. Sel aastal kadus ta nimelt Soufflenheimist, väikesest Elsassi asulast, mis on pea et Baden-Badeni külje all. Tema poolvend rääkis ajakirjale Der Spiegel, et siis tõi Bernhard oma koera tema juurde, öeldes, et kolib Karlsruhesse, sinna ei saavat looma kaasa võtta. Samas palus ta sugulastel koguda kokku temale saabuv post, oma uut elukohta lahkuja ei teatanud. Sellest päevast alatest jäi Bernhard K. sugulaste jaoks kadunuks. Ta ei tulnud järgi oma kirjadele, ta ei helistanud, kuigi uus asupaik oli ainult 50 kilomeetri kaugusel. Keegi ei tundnud nähtavasti mehe järele igatustki. Kedagi ei huvitanud, mis on saanud sugulasest-tuttavast. Keegi ei teinud politseile avaldust uurimaks, miks überkolinu ei tule oma postile järgi, miks ta ei võta ühendust. Prantslane oli teadete järgi pikk, hea välimusega mees, kes elas kodukülas pikemat aega koos ühe naisega. Miks paar lahku läks, seda 5000 hingega asula elanikud ei teadvat.

Bernhard K. tutvus sakslannaga arvatavasti hooldekodus, kus ta hoolitses naise ratastoolis istuva venna eest. 2005, kui prantslane oli neli aastat Karlsruhes olnud, müüs ta oma maja Elsassis maha. Oma vanast elust võttis ta uude ellu kaasa ainult relvakapi. 1997 astus mõrtsukas Betschdorfi lasketiiru liikmeks, kuid käis seal pigem haruharva. Kolm aastat hiljem, astudes seltsist välja, müüs Bernhard K. oma püstolid maha, nii nagu reeglid ette kirjutavad. Sellest hoolimata oli tapjal Hagenau politseiprefektuuri registri kohaselt vähemalt kuus relva, kõik kuulusid kategooriasse jahipüssid. Sellest võib järeldada, et mees on tegutsenud jahimehena, muidu poleks Prantsuse ametkonnad talle relvaluba väljastanud. Seevastu on teadmatu, kust ja kuidas on Bernhard K. hankinud endale illegaalsed tapariistad. Peale Kanalwegi eluruumides olnud relvade leiti keldristki veel surmavahendeid, mh Kalašnikov ja 45ne Colt. Samas ei leidnud kriminalistid ühtegi jahipüssi.

Surmajal ei olnud finantsprobleeme, ta oli pärinud oma emalt suure varanduse. Sellele lisaks tuli veel raha, mille ta sai majamüügist. Samuti polnud tema sakslannast elukaaslasel rahamuresid. Oma eluaseme Karlsruhes oli Karin W. ostnud panga toetuseta. Kinnisturaamatus ei ole ühtegi märget krediitide kohta.

Korter läks sundmüüki naeruväärse summa mittetasumise tõttu, kuna Karin W. ei reageerinud ühelegi kirjale, ühelegi telefonikõnele ega ühelegi linnavalitsuse töötaja külastusele. Naine ja mees olid muust ühiskonnast ennast täielikult isoleerinud. Kuid samas ei küsinud ametkonnadki enda käest, äkki pole korteri omanik võimeline enda eest hoolitsema. Mehe olemasolust ei teadnud linnavalitsuses keegi.

Alates 2008. aastast jättis Karin W. kommunaalmaksud, 190 eurot kuus, äkiliselt tasumata. Kui maksmata arveid oli kogunenud 1881 euro võrra, esitas majavalitsus hagi kohtusse. Naine ei ilmunud kordagi istungitele ega saatnud sinna oma esindajat. Seejärel tegid naabrid majavalitsusele avalduse, paludes võla katteks kanda kinnisturaamatusse hüpoteek. 26. mail 2011 edastas haldusosakond nõude korteri sundmüümiseks.

Tavaliselt on selline juriidiline samm Saksamaal ainult ähvardus, mis viib haruharva sundmüügini. Eriti veel sellise väikese summa tõttu. Kuid Karin W. ei reageerinud. Või ei olnud ta enam psüühiliselt võimeline oma isiklikku asjaajamist organiseerima? Naabrid räägivad, et naine olevat olnud kaua haige, takso olevat vahetevahel tulnud teda arsti juurde viima. Sellest hoolimata ei pärinud kaaselanikud, kuidas naabril läheb, nad ei arutanud olukorda ametkondade või meedikutega. Küsimusi ei esitanud ka majavalitsus, kohtunikud, sotsiaaltöötajad, kuigi kõikidele pidi olema selge, et korteris on midagi pahasti viltu. Karin W. oli nende jaoks ainult toimiku number.

Olukord halvenes veelgi, kui Karin W. jättis tasumata ka igakuised sotsiaalmaksud. Haigekassa DAK lasi nüüd samuti kanda kinnisturaamatusse 58 500 eurose hüpoteegi – naine ei olnud teatanud olevat töötu. Lõpuks ulatus haigekassa võlg kuni 70 000 euroni. Tundub nii mõnelegi hirmuäratav, kuid isegi sellises näiliselt väljapääsmatus olukorras oleks ta (või tema esindaja)võinud kirjutada avalduse igakuiste maksude vähendamiseks ja liigselt arvestatud raha mahakriipsutamiseks. Kuid ta ei teinud seda. Ja seda ei teinud ka keegi teine.

Bernhard K.-st, kelle olemasolust kellelgi aimu ei olnud, oli Karin W. nähtavasti leidnud oma resignatsioonis liitlase. 25. aprillil müüdi korter sundkorras võlgade katteks 152 000 euro eest. Kui võlad olid maha arvestatud, jäi endisele omanikule 60 000 eurot, millega oli võimalik alustada uut elu. Kuid Karin W. ei reageerinud.

Uus omanik, Wolfgang P. (†49), helistas katusekorteri uksekella. Keegi ei avanud. Seega ei jäänudki tal praktiliselt muud üle, kui teha avaldus endise omaniku sundväljatõstmiseks. Kõik uue peremehe enda ja Karlsruhe sotsiaaltöötaja katsed saada kontakt korteri elanikuga jooksid tühja. Naise eluaseme uks jäi suletuks maailmale, mis oli korterist väljaspool.

4. juulil kella 8 ajal hommikul helistasid kohtutäitur Klaus S. (†47), sotsiaaltöötaja ja Mustafa G. (†33) uksekella. Kuna keegi ei avanud, hakkas lukksepp muukima lahti korteri lukku. Sel momendil avas Bernhard K. neile ukse. Veidi hiljem saabus hilinenult korterisse veel Wolfgang P. Kuna justiitsametnik keeldus istet võtmast, tulistas prantslane teda jalga, käskides seejärel Mustafal, kelle naine ootas iga kell abielupaari kolmanda lapse sündimist, teistel kaabliga käed selja taha siduda. Kui mõrtsukas hakkas omakorda türklast köitma, püüdis lukksepp vabaneda ja haarata relva. See ebaõnnestus, amokijooksja tulistas töömeest kuus korda halastamatult, Mustafa G. jäi raskelt haavatuna põrandale lamama. Seejärel käskis surmaja Karlsruhe sotsiaaltöötajal lahkuda. Kohe kui korteri uks oli linnaametniku taga sulgenud, kuulis ta surmalaskusid. Ta alarmeeris politsei, kes kohale tulles võis teha kindlaks viie inimese surma.

Lahkamine selgitas, et Bernhard K. tappis oma kauaaegse elukaaslase magamistoa voodis lasuga rinda juba enne kui kohtutäitur kaaslastega katuskorterisse saabus. Sotsiaaltöötaja, kes pidi nägema pealt justiitsametniku ja lukksepa tulistamist, on ikka veel šokis, ta pole võimeline töötama.

Mis ajendas Bernhard K.-d tapma nelja inimest? Seda pole tõenäoliselt kunagi võimalik välja selgitada. Paaril oli igapäevaseks eluks kokku kasutada 100 000 eurot. Kas paar oli psüühiliselt haige? Või tekkis neil omavaheline konflikt? Üks politseipsühholoog tõi esile arvamuse, et sellise tapatalgu juures räägitakse tavaliselt “laiendatud enesetapust”. Sel juhul oleks sundväljatõstmine olnud ainult sügavate pettumuste pika keti lõpp. Kohtutäituri tulek tähendas Bernhard K.-le seda kuulsat “viimast pisarat”, mis ajas hingevalu “üle ääre jooksma”. Mitmete inimeste mõrvamine on alati ahastuse akt, millel on pikk eellugu. Kuna prantslane tappis ka oma elukaaslane, on küsimus paarisuhtekonfliktist, mida mehe arvates polnud enam võimalik korrigeerida.

Mälestusjumalateenistusest Karlsruhe evangeelses Stadtkirche kirikus võtsid peale Baden-Württembergi peaministri Winfried Kretschmanni osa ka ülemlinnapea Heinz Fenrich ja Türgi Vabariigi peakonsul Serhat Aksen, kes tänas linna abi eest. Kohal olid ka Karlsruhe linnavalitsuse, justiitsi, politsei ja päästeorganisatsioonide esindajad. Igale mõrvaohvrile süüdati kirikus küünal. Dekaan Hubert Streckert lausus: “Oleksin süüdanud ka viienda küünla, kuid ma ei suuda seda teha, neljalt inimeselt on röövitud nende tulevik.” Fenrich tõi oma kõnes esile, mida linnaelanikud tundsid: abituse, viha ja leina.

Mustafa G.-le lugesid palved imaamid Ahmet Arslan ja Ismail Asud. Türklase maised jäänused viidi kodumaale, kus ta moslemi traditsioonide kohaselt maeti oma isa kõrvale Gaziantepis. Mõrvaohvri abikaasa tõi hädakeisrilõike abil täpselt päev hiljem peale amokijooksu ilmale terve tütre. Zenep (36) ja Mustafa tundsid üksteist varajasest noorusest. Töökaaslased kirjeldavad lukkseppa kui kohusetundlikku kolleegi, kes töötas hommikust õhtuni selleks, et perekonnal läheks majanduslikult hästi. Sel traagilisel päeval asendas ta tegelikult ühte kaastöötajat.

Kohtutäiturit Klaus S-i jäid samuti leinama abikaasa ja lapsed. Korteri uut peremeest, Wolfgang P-d jäi taga nutma elukaaslane.