Karjala hakkab uraani kaevandama

Karjalas, Eestist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, võidakse hakata kaevandama uraani, mis võib loodusteadlaste hinnangul kaasa tuua ökokatastroofi ja inimeste massilise haigestumise.

Siiani on Karjalale raha sisse toonud turism, mis on nõukogudeaegse kael-õieli-vahtimisega võrreldes saanud hoopis religioossema varjundi: Kiži ja Valamo pühakojad kutsuvad nüüd ka palverändureid, kirjutab Roheline Värav.

Nüüd on võimalik, et turismisissetulekule lisandub uraaniraha. Karjalast on leitud oma paarsada kiirgavaine leiukohta, neist vähemalt kaheksat annab määratleda maardlana. Enamasti on need samas, kuhu tükivad ka reisijad — Äänisjärve ja Laadoga piirkonnis. Ökoloogid on mures, sest ainuüksi uraanimaagi luuregi võib tuua pahandusi, kaevandamine põhjustab aga lausa ökokatastroofi.

Uraani leiukohtadest teati juba 1980-ndail. Kaevamistahet kasvatas seegi, et hiiglaslik Äänisjärv olnuks tõhus tuumajõujaama jahutusvee bassein. Toona aga suruti läbi ekspertiis, mis tõestas, et arendus oleks piirkonnale liiga ohtlik.

1998. aastast tunneb Karjala uraani vastu huvi geoluuretööde konkursi võitnud Peterburi kompanii Nevskgeologija. Veekaitseprobleem lahendati hoobilt: Karjala valitsus kahandas veekaitsevööndit kahelt kilomeetrilt ühele. Mis saab kohalikest elanikest, see on suurlinlastele vähe huvi pakkunud.

Tööde piirkonnas Äänisjärve mail, millel suurust poolteist tuhat ruutkilomeetrit, elab 4500 inimest, enamasti väga pisikestes külades. Kaevajad on seni olnud hoolimatud: maapinnast kätte saadud radioaktiivne ja mürgine mineraalmass on jäetud lihtsalt vedelema ning sademed on seda usinasti laiali kandnud. Alles pärast kohaliku ökoloogiaministeeriumi etteheiteid mätsiti kokku savisarkofaag, mis ometi ei takista imbvett loodusesse voolamast.

Juba mõne aasta eest leiti ühes äravoolukanalis mürgiste raskmetallide koguseid, mis ületasid lubatud norme sadades kordades. Näiteks oli uraani seal 600 milligrammi liitris tavapärase enim 0,07 milligrammini ulatuva koguse vastu. Rohkesti leidsid analüüsijad veest ka vanaadiumi, pliid, raadiumi. Pendeldama lõi ka radiomeetri osuti: kiirgusnormid küündisid mitu korda üle lubatu.

1990ndate aastate keskel, pärast esimeste arendustööde peatamist, hakkasid kaevekohast kolm kilomeetrit eemal asuvas sovhoosi “Progress” laudas sündima värdjad: kahe peaga või silmitud või liigesteta või lausa aukliku kõhuga vasikad. Aastatel 1989 — 1995 sündis toonase farmi loomaarsti kinnitusel 17 hüpotroofiatunnustega ja 9 leukeemiahaiget looma. Veidi kaugemal paiknenud Foimoguba farmis oli selliseid mutante 15. 1990ndate keskel olid Tolvuiski sovhoosi veterinaari sõnul haiged pooled loomad.

Pooleteist tuhande elanikuga külas sureb vähki igal aastal viis-kuus inimest, sel aastal on samal põhjusel lahkunud juba kuus ja minemas veel neli inimest. Kohalik arst rõhutab, et tema poole pöörduvad inimesed reeglina alles haiguse viimase staadiumis, mingiks vähegi tõsiselt võetavaks pidevaks tervisekontrolliks pole aga lihtsalt raha. Lapsi õnnestus siiski kontrollida ja tulemused olid kurvad: pooltel on probleeme kilpnäärmega, päris terveid jõnglasi polegi.

Maapõues peituva kiirgavaine on loodus katnud kaitsekilbiga. Laadoga-äärset katab graniit, Äänisjärve mail on katjaks aga šungiit. Karjala teaduskeskuse juhtivteadur Viktorija Kilikova ütleb, et kui kivikate rikutakse, peegeldub see väga tõenäoselt ökoloogias. Näiteks on osa Vologda oblasti, samuti Peterburi-lähedasi randu kaetud uraanvanaadiumvilguga, mille on kohale kandnud vesi. Kui Karjalas algab kaevandamine, kasvavad ohtlike ainete hulgad sedavõrd, et ökokatastroof ohustab mitte ainult Äänisjärve ja Laadogat, vaid hoopis laiemat piirkonda.