Andrei peatus väikeses hotellitoas koos kahe kolleegiga. Ta teatas kohe, et ilma pudelita jutuajamist ei tule. Tuli selle eest hoolt kanda.
„Mind kutsutakse Fonarikuks, aga see on Lavaš,“ esitles Andrei sõpra. Irkutskisse sõitsid nad raha teenima, sest seal, kus elavad nende perekonnad, on see võimatu.
„Parem, kui te ei tea, millega me siin tegeleme. Ahhaa, me oleme ehitajad, võime ükskõik mida ehitada, sulle ka,“ kiitles Fonarik.
Töölised on tulnud erinevatest kohtadest Venemaalt. Andrei Staraja Girma külast. „Seal ei ole tööd. Kui ma varastaksin metsa, siis võiksin elada,“ rääkis ta. Samuti jutustas ta, et Vene küla sureb välja.
Järgmisel päeval kavatses Fonarik koju sõita. „Ma olen teeninud piisavalt, kodus ootab perekond – kolm last,“ rääkis ta. Vanem poeg on 17-aastane. Tõsi, Andrei ei osanud öelda, mida noormees elus tegema kavatseb hakata. Lihtsalt lõi käega: „Kes tahab tööd teha, leiab selle, aga kes ei taha, joob.“
Kuuldes, et ma olen ajakirjanik Leedust, läks Lavaš lausa raevu: „Need on ju meie vaenlased. Varsti hakkab sõda, me viskame aatomipommi.“
„Kuni sõda ei tule, ei ole ka tõde,“ selgitas Lavaš, olles juba veidi joonud. „See Obama võib mul p****t suudelda.“
Fonarik nõustus: „Las ainult alustavad midagi, lööme mütsiga.“ Ta selgitas, et Venemaa ei kipu kunagi võõrastele territooriumidele kallale, ainult kaitseb end. „Ma olen puhtavereline venelane ja veel millise perekonnanimega – Romanov,“ teatas mees uhkelt. „Ma olen tsaar ja jumal.“
Mõlemad mehed selgitasid edasi, et Venemaa hõivab pool maailma, aga foto eest nõudsid 500 rubla. Tuli maksta.
