INTERVJUU | Eesti saadik Pekingis: on selge, et Hiina hakkab Põhja-Korea sanktsioone täitma. Alternatiiv on sõda ja seda ei taha keegi
Eesti suursaadik Hiina Rahvavabariigis Marten Kokk ütles Delfile, et Hiina on Põhja-Korea pärast üha suuremas mures ja hiinlased, kes Kimi režiimi positiivselt suhtuks, moodustavad ühiskonnast väga väikese murdosa.
Kuidas on viimaste raketi – ja tuumakatsetuste valguses muutunud Hiina suhtumine Põhja-Koreasse? Milliseid uusi sanktsioone oodata võib?
Olukord Korea poolsaarel on kindlasti eskaleerunud kiiresti ülimalt ohtliku tasemeni. Hiina ja ka tavaliste hiinlaste suhtumine Põhja-Koreasse pole olnud kuigi hea juba aastaid. Küsitluste põhjal suhtub Põhja-Korea tegevusse positiivselt ainult väga väike murdosa ühiskonnast. Samuti pole Hiina juhtidel olnud juba aastaid kohtumisi Põhja-Korea liidritega. President Xi pole näiteks kunagi Põhja-Korea juhtidega kohtunud.
Ma usun, et viimase tuumakatsetuse valguses on Hiina siiski väga mures US võimalike reaktsioonide osas. President Xi on juba enne tuumakatsetust korduvalt lubanud president Trumpile rohkem koostööd probleemi lahendamise osas. Hiina jaoks on oluline, et probleem ei eskaleeruks ka diplomaatiliselt - veel sel aastal peaks toimuma President Trumpi visiit Hiina, mille kallal mõlema riigi diplomaatilised teenistused aktiivselt töötavad. Selle õnnestumiseks on kindlasti vaja, et olukord Korea poolsaarel oleks stabiilne. Samuti on Hiinas tulemas 19. parteikongress, mis sunnib Hiinat kindlasti aktiivsemalt lahendusi otsima. See on Hiinas ülimalt oluline sündmus.
Seni on Hiina jaoks ilmselt olnud protsessi edendamisel tagasihoidvaks jõuks see, et ei ole olnud selge, milliseks kujuneks poliitiline protsess peale seda kui Põhja-Korea oma raketi- ja tuumaprogrammi peataks või lõpetaks. Sellele on viimasel nädalal USA andnud küll selge vastuse, mida tuntakse nelja „EI“ nime all – (1) USA ei taotle režiimi vahetust Põhja-Koreas; (2) ei taotleta režiimi kokku kukkumist; (3) ei taotleta kiiret Koreade ühendamist (4) ega mingil juhul vägede paigutamise põhja poole 38-ndat paralleeli, mis jagab Korea poolsaare kaheks. Need teadmised lisavad Hiinale kindlustunnet, et probleemiga tegelemisel pole neile endile hiljem negatiivseid strateegilisi tagajärgi.
Ühtpidi on Hiina Põhja-Korea tegevuse justkui hukka mõistnud, teisalt ei kipu riik kuigi varmalt tugevaid sanktsioone rakendama, sest väidetavalt pelgab seda, mis võiks juhtuda Põhja-Korea kokkukukkumise järel (muu hulgas põgenike tulv). Kas viimased sündmused võiks olla nüüd juba see kaalukeel, mis paneks Hiinat otsustavamalt tegutsema?
ÜRO julgeolekunõukogu kiitis tõepoolest esmaspäeval üksmeelselt heaks uued Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonid. Aga kuigi julgeolekunõukogu hääletas sanktsioonide poolt, ei kujunenud need nii karmiks kui USA esialgu oleks ehk soovinud. ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon näeb ette Põhja-Korea naftatoodete piiramist ligikaudu poole võrra, tekstiiliekspordi keelustamist ning lisaks võimaldab resolutsioon karmimalt läbi otsida laevu, mis on teel Põhja-Koreasse või sealt saabuvad.
Põhja-Korea vastus sellele oli siiski aga kahjuks vaid küllaltki ootuspärane ähvardus USA-le raskete kannatuste põhjustamisest. See näitab kindlasti, et läbirääkimisteni jõudmiseks tuleb käia veel väga pikk tee.
Pyongyangi soovimatus taas alustada 2009. aastal katkenud kuuepoolseid läbirääkimisi on tingitud sellest, et neile seatav eeltingimus – raketi- ja tuumakatsetuste peatamine - pole neile praeguse seisuga veel vastuvõetav. Nad on oma tuumariigi staatuse kirjutanud põhiseadusesse ning näevad seda ainsa võimalusena USA-st ja Lõuna-Koreast lähtuva ohu vastu. Tuleb töötada selle nimel, et leida neile vastuvõetav julgeolekugarantii muul viisil, aga see pole lihtne.
Hiina on juba ammu teinud ettepaneku, mida kutsutakse „peatamine peatamise vastu“: Põhja-Korea peatab raketi- ja tuumaprogrammi arendamise ning USA ja Lõuna-Korea peatavad ühisõppused. Sest ainult see võiks Hiina hinnangul luua esmased eeltingimused läbirääkimiste alustamiseks. Seda ettepanekut toetab ka Venemaa, kuid USA on selle ühemõtteliselt tagasi lükanud, nimetades seda julgeolekunõukogu eelmise nädala istungil solvanguks - kui vastaspool valmistub sõjaks, ei saa omapoolseid õppusi peatada. Viimastel andmetel pole see ettepanek vastuvõetav ka Põhja-Koreale ning seetõttu ongi ainus võimalus jätkata hetkel üha karmima sanktsioonipoliitikaga.
Selles, et Hiina Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonid jõustab, ma väga ei kahtle. Hiinlased kordavad igal võimalikul juhul, millise tõsidusega suhtutakse ÜRO julgeolekunõukogu poolt kehtestatud sanktsioonidesse. Samuti ma arvan, et sanktsioonipoliitika pole iseenesest kuidagi läbi kukkunud. Esiteks võtab see alati aega kuni sanktsioonid reaalset mõju avaldavad ning teiseks – mis muud ülejäänud maailmal hetkel üle jääkski? Sõda ei taha keegi, see jäägu siiski viimaseks võimaluseks.
Teisalt on Eestigi uudistest läbi käinud, et Hiina suurimad pangad lõpetasid oma Põhja-Korea klientidele finantsteenuste pakkumise. Kas seda võib pidada arvestatavaks meetmeks?
Hiina suurimad pangad lõpetasid oma Põhja-Korea klientidele finantsteenuste pakkumise juba enne uute ÜRO sanktsioonide kehtestamist. Neile ei avata kontosid, ega pakuta teenuseid. Nende piirangute mõju selgub samuti aja jooksul, kuid selge on see, et praegu on iga selline surveavaldus vajalik.
