Saksamaa pidas Soomega sel teemal salajasi läbirääkimisi 1991. aasta veebruaris. Helsingilt paluti nõusolekut lubada läbi oma territooriumi sadu tuhandeid Berliini müüri langemise järel Saksamaalt lahkuma pidanud Nõukogude Liidu sõjaväelasi, relvastust ja sõjatehnikat.

Helsingi keeldus pakkumisest turvakaalutlustel, selgub salajatest dokumentidest. Kaitseministeerium avaldas muret, et keemia- ja tuumarelvade transportimine ei ole piisavalt ohutu, kuna Soomel puudus toona võimekus tuumakatastroofile reageerida.

Samuti kardeti, et osa sõjaväelasi ei pruugi Soomest lahkuda, rääkis toonane suursaadik Pauli Järvenpää.

Saksamaa, kes oli valmis transpordi eest tasuma, leidis, et sõjaväetehnika transportimine läbi Helsingi sadama oleks ohutum kui näiteks läbi Baltikumi omade.

Venemaale plaaniti sõjatehnika transportida raudteed mööda.

Soome kinnitas, et kaalub sõjaväetehnika lubamist läbi oma riigi. Saksamaal ootas kodumaale naasmist toona hinnanguliselt 380 000 Nõukogude Liidu sõdurit.

Projektiga asus tegelema kaitseministeeriumi kõrge ametnik leitnant Aimo Pajunen, kes keeldus Nõukogude sõdurite või sõjatehnika lubamisest riiki. Ta pidas mõistlikuks vaid ehitusmaterjalide transportimist läbi Soome territooriumi.

14. veebruaril 1991 teatas Helsingi, et keeldub pakkumisest turvakaalutlustel.