Kirjas küsib Rutte, miks käituvad inimesed üha asotsiaalsemalt ja miks selle vastu midagi ette ei võeta. Samuti räägib Rutte inimestest, kes Hollandi vabadust kuritarvitavad, et kõik ära rikkuda, samas kui nad on Hollandisse just selle vabaduse pärast tulnud.

Rutte kiri on järgmine:

„Kõigile hollandlastele,

Meie maaga on midagi lahti. Kuidas saab olla, et me oleme maana nii jõukad, aga mõned inimesed käituvad nii näruselt? Inimesed, kes määravad kasvavas ulatuses meie maal meelsust. Kes on valmis kõik, mille heaks meie kui Holland oleme nii palju tööd teinud, minema viskama. Seda ei lase me ju ometi juhtuda?

Kaugelt enamik meist tahab head. Vaikiv enamus. Me soovime oma maale parimat. Me teeme kõvasti tööd, aitame teineteist ja peame Hollandit üsna toredaks maaks. Aga me oleme ka väga mures selle pärast, kuidas me teineteisega ümber käime. Mõnikord tundub, nagu ei teeks keegi enam midagi normaalselt.

Te tunnete selle kindlasti ära. Inimesed, kes näivad üha asotsiaalsemalt käituvat. Liikluses, ühistranspordis ja tänaval. Kes arvavad, et neil on alati eesõigus. Kes viskavad prügi tänavale. Kes sülitavad konduktorite peale. Või kes gruppidena ringi hulguvad, et inimesi ahistada, ähvardada või isegi neile kallale tungida. See ei ole normaalne.

Me tunneme kasvavat ebamugavust, kui inimesed meie vabadust kuritarvitavad, et siin kõik ära rikkuda, kui nad on tulnud meie maale just vabaduse pärast. Inimesed, kes ei taha kohaneda, meie kombeid omaks võtta ning on vastu meie väärtustele. Kes ahistavad homosid, karjuvad maha naisi lühikestes seelikutes või tavalistest hollandlastest rassistid teevad. Ma mõistan väga hästi, mida inimesed mõtlevad: kui sa oled nii fundamentaalselt meie maa vastu, tahan ma parem, et sa ära lähed. See tunne on nimelt ka minul. Käitu normaalselt või mine ära.

(…)

Hollandis on nimelt normaalne, et teineteisel surutakse kätt ja koheldakse võrdselt. On normaalne, et ei minda abipakkujatele kallale. Et austatakse õpetajaid ja ei solvata inimesi. On normaalne, et tehakse raha eest tööd ja proovitakse oma elust parim välja võtta. Aidatakse teineteist, kui raskeks läheb, ja rasketel aegadel pannakse käsi teisele ümber. On normaalne, et ollakse pühendunud ega joosta probleemide eest minema. Et kuulatakse teineteist korralikult. Selle asemel, et teineteisest üle karjuda, kui te milleski ühel meelel pole.

Tulevane aeg on meie maa kursi jaoks määrav. On ainult üks küsimus: milline maa me tahame olla? Võitleme selle eest, et me jääme ennast meie ilusal maal kodus tundma. Teeme jätkuvalt selgeks, mis siin normaalne on ja mis mitte. Ma tean kindlalt, et me saame sellega hakkama. Et kõik, mis me koos saavutanud oleme, hoiame üheskoos alles. Teie, mina, meie kõik. Teeme koostööd, et see maa veel paremaks teha. Sest tõesti, me oleme kohutavalt tore maa. Ma ei tahaks kuskil mujal elada. Kas teie tahate?

Tervitab Mark Rutte“