Berliinlanna Margot Wölk varjas oma minevikku ligi 70 aastat, sest häbi ja hirm kohtumõistmise eest sundisid ta vaikima.

Praegu ligi 95-aastane naine ütles, et oli Teise maailmasõja ajal üks Hitleri toidumaitsjatest. Seda fakti tema elust ei teadnud isegi tema mees, kes naasis sõjast ja sõjavangist, vahendab mtv3.fi.

Sekretärina töötanud Margot Wölk põgenes 1941. aasta talvel oma Berliini-kodunt ämma juurde Ida-Preisimaale. Mõni kilomeeter idüllilisest Gross-Partschi külast eemal Rastenburgis paiknes natsi-Saksamaa armee idarinde peakorter, mida kutsuti Hundikoopaks.

24-aastane Wölk ei jõudnud enaast ämma kodus sissegi seada, kui sõda ta endaga kaasa kiskus. "Olin alles saabunud, kui SS ilmus uksele ja nõudis, et tule meiega kaasa," ütles Wölk ajalehes Der Spiegel.

Wölki sõnul sunniti teda natsiarmee staabis tööle. Varem oli ta keeldunud töötamast natside heaks ning tema isa loobus natsipartei liikmekaardist.

Wölk ja veel 14 noort naist töötasid mürgitamishirmus Hitleri toidumaitsjatena kaks ja pool aastat. "Margot, üles!" kõlas igahommikune äratus.

Sõjale vaatamata oli laud kaetud hästi, ehkki liha polnud, kuna Hitler oli taimetoitlane. Maitsma pidi nii juur- kui puuvilju, kastmeid kui pastatoite. "Toit oli hea, isegi väga hea. Aga me ei saanud sellest naudingut."

Hitler kartis pidevalt, et teda üritatakse mürgitada. "Tal oli kabuhirm, et britid tahavad ta ära mürgitada. Sellest rääkisid kõik, meiegi olime sellest teadlikud." Meil oli alati surmahirm, kui Hitler oli kohal ja toidud tuli enne teda ära proovida."

Wölk oli peakorteris, kui ohvitser Claus von Stauffenbergi juhitud vandenõulased üritasid 1944. aasta juulis Hitlerit tappa. Pomm aga ei tapnud füürerit. Turvameetmeid karmistati veelgi. "Meid valvati nagu puuriloomi."

Wölk ütles, et Hundikoopas ta ei näinud Hitlerit kunagi, ehkki too viibis seal hulk aega. Eelmaitstud ning ohutuks tunnistatud söök viidi Hitleri lauda korvidega.

Lääne suunas liikunud Nõukogude väed tungisid 1945. aasta jaanuaris Hundikoopasse. Punaarmeelased lasid maha kõik toidumaitsjad naised, välja arvatud Wölki. Temal õnnestus põgeneda puruks pommitatud kodulinna.

Katsumused jätkusid. Punavägede vallutatud Berliinis algas 1945. aasta kevadel röövimine, tapmine, vägistamine. Ka Wölk sattus Vene sõdurite küüsi. "Mind vägistati 14 päeva. Mind vägistanud mees nimetas ennast major Berliiniks. Olin masenduses, elutahe kadus."

Koletu vägistamise tõttu ei saanud Völk enam kunagi lapsi. Sellele vaatamat sõnas Völk, et pole sõjakoleduste tõttu kibestunud. "Ma ei kaotanud oma huumorimeelt. Ent see muutus sarkastiliseks."

"Tahtsin lihtsalt rääkida, et mis seal Hundikoopas juhtus. Hitler oli ikka väga vastumeelne mees. Ja siga."