Happega pimestamise eest happega pimestamine
Ründaja, 27-aastane mees nimega Majid tunnistas happe näkku viskamise, pimestamise ja naise näo moonutamise üles. Mees väitis, et armastas naist ja kinnitas, et ka naine armastas teda.
Arstide sõnul ei ole Bahrami nägemise taastumine võimalik, vaatamata korduvatele operatsioonidele.
Majid ütles, et on endiselt valmis Bahramiga abielluma, kuid viimane välistas selle võimaluse ja nõudis, et meest hoitaks luku taga.
Bahrami ütles kohtus, et Majidi ema üritas korduvalt organiseerida nendevahelist abielu pärast seda, kui nad olid ülikoolis kohtunud. Naine ei võtnud pakkumist vastu. Mees ei suutnud aga tagasitõrjumisega leppida, tuli naise töökohta ja ähvardas teda.
Lõpuks naine valetas ja ütles, et on abiellunud teisega ja oleks parem, kui ta rahule jäetaks.
Kaks päeva hiljem, 2. novembril 2004 märkas naine töölt koju minnes, et mees jälitab teda. Naine aeglustas liikumist ja jäi seisma, et meest mööda lasta.
„Kui ta lähemale jõudis, sain aru, et see on Majid,” ütles Bahrami. „Kõik juhtus sekundi jooksul. Tal oli käes punane anum. Ta vaatas sekundiks mulle silma ja viskas punase anuma sisu mulle näkku.”
Möödujad üritasid hapet Bahrami näolt maha pesta ja viisid ta Labafinejadi haiglasse.
Haiglas taheti ta silmad välja opereerida, sest kardeti nakkuse saamist, mis võib levida ajju ja tappa.
Naine keeldus, sest ei oleks suutnud seda psühholoogiliselt taluda ja arvas ka, et tema surma oleks perekonnal lihtsam üle elada.
Kolmest kohtunikust koosnev kolleegium otsustas 26. novembril ühehäälselt, et Majid tuleb happega pimedaks teha ja sundida teda maksma Bahramile tema vigastuste eest kompensatsiooni.
Naiste ja tüdrukute ründamine neile hapet näkku visates on küllaltki tavaline riikides nagu Bangladesh ja Kambodža. Inimõigusteorganisatsioonid on selle hukka mõistnud Afganistanis ja Pakistanis. Ei ole teada, kui tihti juhtub selliseid rünnakuid Iraanis.
