Gruusia kriis õhutab lootusi ka Transnistrias
Tõepoolest, 2. septembril 1990 võttis Transnistria vastu iseseisvusdeklaratsiooni ning kuigi tema iseseisvust pole keegi teine tunnustanud, on viimase kuu sündmused andnud separatistlikule piirkonnale ilmselt suurema lootuse, kui viimastel aastatel on osatud uneski näha.
“Nii nagu nad on tunnustanud Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, palume me väga, kohe väga palume Medvedevit, Putinit, igaüht Moskvas, et nad ka meid tunnustaksid,” ütles Reutersile iseseisvusparaadi vaadanud pensionär Zinaida Ivanova.
Samamoodi kui Abhaasia ja Lõuna-Oseetia Gruusiast, lõi Transnistria 1990. aastate algul lahku Moldovast. Transnistria venekeelne elanikkond kartis tollal, et Moldova ühineb Rumeeniaga. Ligi pool aastat pärast iseseisvusdeklaratsiooni puhkes kodusõda, mis kestis kuni 1992. aasta suveni, mil Vene vägede Transnistriasse viimine konflikti peatas. Rahuvalvajate nime all on nad sinna jäänud siiani ning kuni viimase ajani oli konflikt n-ö külmutatud.
Tänavu jõuti aga esimeste Moldova ja Transnistria vaheliste läbirääkimisteni viimase seitsme aasta jooksul. Kuid möödunud kuul, Gruusia kriisi lahvatades, katkestas Tiraspol need seniks, kuni Moldova võimud mõistavad hukka Gruusia agressiooni Lõuna-Osseetias. Moldova pole seda nõuet täitnud, samal ajal kui Transnistria paistab olevat julgustust saanud, kutsudes Moldovat lihtsalt piirkonna sõltumatust tunnustama. “Me ei saa liita ühiskondi, mis on arenenud erinevat teed mööda,” ütles Transnistria president Igor Smirnov iseseisvuspäeva eel.
Kuid Transnistria ei pruugi siiski saada sellistki, ainult Venemaa tunnustatud iseseisvust. Vähemasti sõnades on Moskva üsna selgelt soovitanud Transnistrial Moldovaga leppida, seda küll laialdase autonoomiaga. Ka osa analüütikuid on väitnud, et Gruusia kriisi tõttu läänega suhteid rikkunud Venemaa võib soovida näidata, et suudab siiski endisel Nõukogude alal külmutatud konflikte ka rahumeelselt lahendada.
Moldova võimud on erinevalt Gruusiast hoopis hoolikamalt püüdnud pöörata tähelepanu Moskva huvidele. Ka nüüd, kui Vene president Dmitri Medvedev olevat soovitanud Moldova presidendil Vladimir Voroninil mitte korrata Gruusia vigu, jõudis manitsus selgelt pärale. Voronin lubas rakendada “kogu tarkust, vältimaks selliste asjade kordumist meie maal”.
Teisipäeval, mil Transnistria pidas iseseisvuse väljakuulutamise aastapäeva, andis Moskva märku, et separatistidel on soovitatav seada sihiks leppimus. “Me toetame Transnistria rahuprotsessis president Voroninit. Hiljuti väljendasime ka Venemaa-poolset valmisolekut ses osas abiks olla,” ütles Medvedevi välispoliitikanõunik Sergei Prihhodko. “Oma pingutusi jätkates valmistume lähemal ajal tõsiseks jutuajamiseks Smirnoviga.”
Vaid 30 kilomeetri laiune ja 200 kilomeetri pikkune maa-ala Dnestri ääres on ligi kahe aastakümnega tunnustamatusest hoolimata omandanud mõningaid riikluse tunnuseid. Olemas on president, valitsus, parlament, sõjavägi, keskpank ja postisüsteem.
Kunagises suuresti vaid rasketööstusest sõltunud piirkonnas on käivitunud ka majandustegevus. Tiraspolis kerkivad uued hooned, avatakse poode ja pangasaale, kuigi nõukogulikust hallusest pääsemiseks kulub veel aega ja vaeva.
Piirkonnas on isegi oma oligarhid — Ilja Kazmalõi ja Vladimir Gu‰an, kellele kuulub haldusettevõte šerif.
Wikipedia andmeil elab 4163 ruutkilomeetri suuruses Transnistrias umbes 537 000 inimest, kes jagunevad laias laastus võrdselt kolmeks rahvusrühmaks ehk umbes 30 protsenti on nii moldovlasi, venelasi kui ka ukrainlasi.
