GRU ametlikud eesmärgid on: Venemaa presidendi, föderaalkogu, valitsuse, kaitseministri, relvajõudude kindralstaabi ülema ja julgeolekunõukogu varustamine luureandmetega, mis on vajalikud otsuste vastuvõtmiseks poliitilises, majanduslikus, riigikaitse, teaduslik-tehnilises ja ökoloogilises valdkonnas; tingimuste loomine, mis võimaldavad Venemaa poliitika edukat elluviimist riigikaitse ja julgeoleku valdkonnas ning riigi majanduslikule arengule ja teaduslik tehnilisele progressile kaasaaitamine ja Venemaa sõjalis-tehnilise julgeoleku tagamine.
GRU-l on ulatuslik spioonivõrgustik välismaal ja selle eriväed (spetsnaz) on võidelnud erinevates konfliktides üle maailma.
Viimastel aastatel on GRU kurikuulsust kogunud seoses Venemaa kõige suuremat kära tekitanud operatsioonidega välismaal.
Allakäik
Ometi räägiti vaid mõned aastad tagasi Vene meedias GRU hinge vaakumisest, võib-olla isegi laiali saatmisest. 2010. aasta novembris, kui tähistati GRU aastapäeva, esinesid selle ohvitserid leinatoostidega ametkonna mälestuseks. Nende sõnul oli GRU 2006. aastal ehitatud 70 000-ruutmeetrine peakorter Moskvas tühjenemas, vahendab Daily Beast.
Mõnedel hinnangutel oli GRU nõukogudeaegsest 7000 töötajast alles jäänud vaid 2000. GRU personali välissaatkondades oli vähendatud 40 protsenti. Väidetavalt kavatseti spetsnaz regulaararmee alluvusse üle viia.
Palju räägiti ka sellest, et GRU signaalluuresüsteemid viiakse üle Venemaa Välisluureteenistuse (SVR) käsutusse.
GRU allakäigul oli mitmeid põhjuseid. Väidetavalt ei suutnud GRU enne 2008. aasta sõda Gruusiaga Vene armeed hoiatada, et Gruusia oli saanud Ukrainast õhutõrjerakette. Lisaks sellele olid GRU-l oma informatsioonikanalid Vene eliidi korruptsiooni ja rahapesu kohta, mis kujutas endast ohtu rivaalidele Föderaalsele Julgeolekuteenistusele (FSB) ja SVR-ile.
Taassünd
GRU taassünd toimus aga pärast Igor Serguni selle etteotsa tõusmist 2011. aastal. Julgeolekuekspert Mark Galeotti sõnul oli Sergun oma ametkonna huvide võimekas, sõnakas ja efektiivne eestvõitleja ning eriti hea suhtlemisel Venemaa presidendi Vladimir Putini ja nendega, keda president kuulab.
Siis tulid aga Krimmi hõivamine ja Ukraina konflikt.
„Kaos Ukrainas oli õnnistuseks GRU jaoks, mis oli üks juhtivaid ametkondi nii Krimmi hõivamisel 2014. aastal kui ka sellele järgnenud Donbassi destabiliseerimisel. Kui tulevik tähendab rohkem „hübriidsõja” operatsioone, rohkem suhtlemist sõjapealikute, gangsterite ja mässulistega, on see rohkem GRU kui SVR-i tugev külg,” märkis Galeotti.
Mõned GRU üksused muutusid palgasõduriteks sõjalistes eraettevõtetes nagu Wagner Group, mida juhib GRU alampolkovnik Dmitri Utkin. Aastatel 2014-2015 oli Wagner üks peamisi jõude lahingutes Ida-Ukrainas. Hiljem liikus Wagner Süüriasse, kus on mänginud elutähtsat rolli Süüria valitsuse pealetungide toetamisel.
Nendel GRU operatsioonidel on olnud Moskva jaoks ka negatiivseid tagajärgi. Hollandi ja Austraalia ühisjuurdluse käigus tehti kindlaks, et rakett, millega tulistati 2014. aasta juulis Ida-Ukrainas alla Malaysia Airlinesi lend MH17, oli pärit Kurskis baseeruvast Vene armee 53. õhutõrje raketibrigaadist. Tunnustatud uurimisorganisatsioon Bellingcat leidis, et käsu raketi väljalaskmiseks andis GRU kindral Oleg Ivannikov, kes juhtis Donetski oblastis mitmeid diviise, mis koosnesid kohalikest separatistidest ja Wagneri võitlejatest.