FOTOD: Verine tragöödia Karlsruhes, 53-aastane töötu hukkab neli inimest ja iseenda

Saksamaa edelaosas asuv Karlsruhe on kolmandaks suurim linn Baden-Württembergi liidumaal, kus asuvad liitvabariigi kõik tähtsamad justiitsorganid: põhiseaduskohus, ülemkohus ja peaprokuratuur. Seetõttu peetakse Prantsusmaa piiri läheduses olevat Badeni metropoli, mille asutas 1715 markkrahv Karl-Wilhelm, vägagi turvaliseks. Viimane meedias suuremat tähelepanu äratanud sündmus toimus siin 10. detsembril 2010, mil politsei lasi peale pangaröövi maha kaks Tšehhist pärinevat ja aastaid tagaotsitud nn džentelmen-röövlit. Duo oli 15 aasta jooksul tühjendanud kokku 20 panka. Kui kurjategijad hakkasid kuriteokohalt põgenedes tulistama politsei suunas, ei jäänud korravalvuritel muud üle, kui vastata relvatulega.

Nüüd, poolteist aastat hiljem, 4. juuli hommikul kella 9 ajal ehmatasid sireenid jällegi linna elanikke. Politseipresiidiumisse oli saabunud hädakõne viis minutit varem. Kuigi kohe saadeti metropoli Nordstadti linnaosasse suure kiirusega 200 politseinikku, nendest 40 eriüksuse meest, politsei helikopter, snaiperid ja psühholoogid, ei suutnud neist keegi hoida ära ühe korrusemaja ülemisel korrusel asuvas kolmetoalises korteris toimunud tapatalguid. Seal, kus varem elasid Saksamaale statsioneeritud Ameerika sõdurid, oli 53-aastane mees mõrvanud neli inimest ja seejärel tapnud iseenda. “Kui saabusime kohale, ei olnud enam midagi päästa,” ütles peaprokurör Gunter Spitz pressikonverentsil.

Sissekirjutamata mõrvaril korteris suur relvaladu

Draama sai tõenäoliselt alguse juba 25. aprillil, mil 55-aastase naise katusekorter müüdi sundoksjonil, ta ei olnud pikemat aega maksnud oma kommunaalmakse. Viimased aastad töötu naine olevat saanud vahetevahel sotsiaaltoetusi. Kuid, nagu ülemlinnapea Heinz Fenrich tõi esile, pakub Karlsruhe igale hätta sattunud inimestele sotsiaalametnike abi. Nii ka Kanalwegil elavale naisele. Ametnikud olevat saatnud kodu kaotanule kirju ja helistanud ta uksekella eluaseme küsimuse lahendamiseks, sest tema korteri ostnud 49-aastane mees soovis ise kolida oma uude omandisse.

Kuigi pressikonverentsil detailidesse ei mindud, võib Fenrichi poolt esiletoodud faktide põhjal arvata, et aprilli lõpust kuni eilseni on ametkonnad rahuldava lahenduse leidmiseks pakkunud osapooltele erinevaid variante. Saksamaa sotsiaalseadused garanteerivad igale inimesele elamispinna juhul, kui ta ise soovib. Kui kodanikul puudub raha üüri maksmiseks, siis on tal võimalik taotleda nii eluruumi raha (Wohngeld) kui sotsiaalabi. Samuti eeldab inimese väljatõstmine korterist pikka ametlikku kirjavahetust, muuhulgas tähtkirja saatmist ja kohtuniku otsust. Alles siis saab hakata kohtutäitur tegutsema. Sellest tulenevalt võib spekuleerida, et korteri kaotanud omanik ei ole reageerinud ühelegi kirjale või ettepanekule, ta ei ole nähtavasti kasutanud samuti võimalust avalduse tegemiseks sundkolimise edasilükkamiseks.

Fakt on aga, et korteri elanikud teadsid oodata kohtutäituri tulekut. Nagu politsei pressikonverentsil rääkis, oli tapja ennast tema külaskäiguks ette valmistanud suurema relvalao ja köidikute varumisega: hiljem leiti ühest eluruumist haavlirelv, pika padrunisalvega relv, kaks püstolit ja üks õppegranaat. Sellele lisaks oli mõrvaril rikkalikult laskemoona, millega oleks ta võinud pidada eriüksusega pika tulevahetuse. Ametlikku relvakandmisluba mehel ei olnud, samuti on arusaamatu, kust ta surmava varustuse oli hankinud ja kas ta oli tõepoolest jahimees, nagu mõned allikad on väitnud.

Mõrvar, kes ei olnud korterisse sisse kirjutatud, olevat elanud vahetevahel ka Prantsuse poolel Elsassis. Tema nimi seisis aga korteri endise omaniku kõrval uksekella juures, mis lubab järeldada, et ta elas Kanalwegi korteris pikemat aega. Politsei lähtub sellest, et eluaseme endine omanik oli töötu mehe elukaaslane.

Kohtutäitur ei osanud oodata midagi halba

Tapja politseiregistris on ainult üks sissekanne aastast 2003, mil talt leiti ühe kauplusevargusega seoses nuga. Seda ta aga tookord kinnipidamisel ei kasutanud. Kui küsimus on vägivaldsetest klientidest, turvab justiitsametnikku alati politsei. Veel ei ole välja selgitatud, kas kohtutäitur üldse teadis, et peale naise on korteris veel tema mees.

Seega ei osanud 47-aastane justiitsametnik tõenäoliselt aimatagi midagi halba kui ta helistas kell 8 koos 33-aastase türklasest lukksepa ja linna sotsiaaltöötajaga uksekella. Viimane oli kaasas pakkumaks oma abi. Kuni uue eluaseme leidmiseni oleks linn viinud endise omaniku naistekodusse. Kõik kolm tulijat lasti sisse ja elukaaslane palus neil sõbralikult istet võtta. Veidi hiljem helises uksekell uuesti, nüüd saabus korteri 49-aastane uus omanik. Kuna justiitsametnik keeldus aga istumast, tõenäoliselt soovis ta ebameeldiva tööülesande täita võimalikult kiiresti, läks tapja kõrvaltuppa, tõi sealt relva ja lasi kaks korda talle reide. Seejärel sundis ta lukkseppa kaaslased kinni siduma. Kui siis türklane proovis kurjategijalt püstolit ära võtta, suunas pantvangivõtja relva temagi vastu - lukksepp vajus haavatuna põrandale lamama.

Seejärel olevat tapja käinud mitmeid kordi köögis õlut joomas. Samuti olevat ta närviliselt suitsetanud. Seda rääkis uurijatele sotsiaaltöötaja, kelle mõrvar oli hiljem teadlikult vabastanud, olles talle aga enne näidanud oma relvaladu. Kus oli traagiliste sündmuste ajal korteri endine omanik ise, pole teada. Võibolla lamas ta haigena voodis. Tapetud on ta aga elutoa diivanil lasuga kõhtu. Kolme pantvangi käed olid seotud selja taha, nad mõrvati laskudega pähe. Seejärel tappis mõrvar enda haavlirelvaga pähe tulistades. Enne seda süütas ta veel elutoa vaiba. Politsei kasutas tapmistest rääkides sõna “hukkamine”.

Eriüksus sööstis halli-roosavärvilise hoone katusekorrusele kui korteri ustest ja akendest hakkas tulema tugevat suitsu. Mitmed politseinikud said suitsumürgituse, orienteerumine korteris osutus esialgu võimatuks. Veel õhtul oli all ukse ees tunda teravat suitsulõhna. Kõrvalkorterite ja majade elanikud evakueeriti, kuigi neile ei olnud politsei sõnade kohaselt otsest ohtu.

Karlsruhe leinab koos hukatute omastega

Enne seda olid kriminaalametnikud püüdnud mitmeid tunde saada pantvangivõtjaga ühendust. Politsei helistas nii korteri lauatelefonile kui pantvangide mobiiltelefonidele. Sel hetkel ei osanud keegi veel aimata, kui kohutav on olukord. Pressikonverentsi ajal olid õiguskaitseorganite esindajad, politseipresident Hildegard Gerecke, juhtiv politseidirektor Roland Lay, Karlsruhe peaprokurör Gunter Spitz, kriminaalpolitsei juht Thomas Rüttler ja Karlsruhe ülemlinnapea Heinz Fenrich selgelt šokeeritud ja kurnatud nende linnas toimunud äärmiselt brutaalselt läbiviidust tragöödiast. Nad kõik avaldasid kaastunnet tapetute omastele. Kohtutäiturit ja lukkseppa jäid leinama abikaasad ning lapsed.

Karlsruhe on järgnevate päevade kõik üritused annuleerinud. Järjekordselt tuli esile küsimus, kuidas peaks riik kaitsma justiitsametnikke (relvastatud) vägivalla eest. Ohtlikutesse olukordadesse satuvad enim kohtutäiturid. Sundkolimistegi ajal on saanud juba kaks inimest surma. Karlsruhest 30 kilomeetri kaugusel olevas Raststattis tappis 68-aastane mees alles eelmise aasta lõpus tema poolt üüritud korteri omaniku.

Miks tapavad inimesed sundväljatõstmisega seoses? Selle peale vastas üks politseipsühholoog telekanali ARD-uudistes: “Nad tunnevad, et neil on õigus ennast kaitsta, kui riik tuleb ja võtab neilt kõik ära. Nad ei näe mingisugust süüd iseenda tegevuses, seetõttu ei soovi nad kanda ka vastutust.”

Kanalweg Karlsruhe-Nordstadtis, mis asub USA armee endises Paul Revere Village´is, on ilus ja rahulik kant. Korrusmajad on ehitatud parkide sisse. Kuna ainult vähestel korteritel on rõdud, siis veetsid ameeriklased omal ajal oma vaba-aega just maja ees olevatel platsidel. Seal oli lastel hea rahulik mängida või mürada, samal ajal kui vanemad grillisid. Väikekodanlikku idülli kroonivad tänaseni uhked puud ja peenardel õitsevad lilled. Kõik on puhas ja hoolitsetud. Siin ei oskaks keegi aimatagi verist tapatööd.

Peale politsei ja prokuratuuri ühist pressikonverentsigi oli hoone ees õhtul rahulik. Elanikke näha ei olnud. Mitmed naabrid kõrvalhoonetest tulid kaema kriminaalpolitsei uuringuid, paljud tõid mõrvatute mälestamiseks lilli.