FOTOD: Silver Meikar Luganskis: öeldi быстро-быстро, sest siis oli kärgatusi kuulda juba üpris lähedalt
Silver Meikar sõidab ringi mööda Luganski oblastit. Täna ennelõunase kohtumise Luganski kuberneri Irina Vereginaga katkestas kuuldus taaskordsest raketisajust. Tõenäoliselt saatis raketid väikelinna Kolesnikivka poole teele Venemaa.
Kell 10.00 täna hommikul kohtus Meikar Luganski kuberneri Irina Vereginaga. Niikaua, kuni Lugansk on separatistide kontrolli all, toimib Ukraina võim väikesest Svatovest - seal on ka põgenikelaager ning sõjaväe staap.
"Kohtumise Vereginaga katkestas info, et Kolesnikivkasse oli eelneval õhtul kella kümne ajal tulistatud mõni mürsk ja nüüd kihutame juba sinna suunas," ütles Meikar Delfile. Kolesnikiva on mõni kilomeeter Luganski linnast, vene piiri vahetusläheduses, seega otse rindejoone kõrval.
Teekond Kolesnikivkasse kulges Luganski oblastis mööda teid, mis on Ukraina võimude käes. Neid teid mööda liiguvad Ukraina lahingukolonnid. "Mida lähemale Luganskile endale ja mida lähemale vene piirile, seda tõsisemaks on olukord läinud," märkis Meikar. "Praegu oli just veerandtunnine peatus, sest meie kolonni ei lastud läbi enne, kui komandör oli selleks loa andnud. Kuigi meil on kaasas ka kohalikud sõjaväelased," rääkis Meikar pärastlõunal. Teel oli näha snaipreid, üleval olid miinide eest hoiatavad märgid ning betoonblokkide taha olid endale pesad ehitanud kuulipildujad.
"Selgelt liigume järjest rindejoone poole. Luganski poolt oli näha ka valget tossu - oli see mõni tehas või oli see väli, mis põleb, raske öelda. Lahingutest pole teateid olnud," sõnas Meikar pärastlõunal, kui polnud veel Kolesnikviasse pärale jõudnud. Kohalike väitel saadeti Venemaalt Kolesnikivka piiripunkti suunas teele rakett. Linnake on riigipiirist 4-5 kilomeetri kaugusel, Luganskist paarkümmend kilomeetrit. "See pole piirivalvepunkt, aga mehed olid seal ikkagi kohal," rääkis ta.
"Kohalikega oleme ikka vestelnud. Olen siiani käinud vabastatud linnades." Meikar ütles, et eile oli põnev rääkida kohalikega Luganski ajutise valitsuse linnas – see koht on tegelikult Ukraina külake (Svatove -K.S.). "Põhja-Luganskis on kohad, kus separatistid pole suutnud vallutada hooneid, pole suutnud saavutada kontrolli." Meikar rääkis, et vabastatud külades on näha sõjaväe tehnikat ja sõjaväelaseid, aga otsest lahingutegevust seal ei käi.
Põletatud maa
Kolesnikivkasse kohale jõudes avanes vaatepilt kannatada saanud majadest, põlenud esemetest ja maapinnast. Maas vedelesid tükid BM-21 Grad raketilaskjast lastud rakettidest. "Rääkisime kohalikega, rääkisime sõduritega. Kõik viitab sellele, et raketid lasti Venemaalt," ütles Meikar veendunult. Tema sõnul ei saanud raketisadu tulla separatistidelt: "Rääkisin ühe majaomanikuga, kelle maja plahvatustulest maha põles. Ta ütles, et raketid tulid idast, separatistide alad jäävad kaugele, raketid ei tulnud ka Luganski poolt." Sõjaväelased, kes raketisaju ajal Kolesnikivka piirpunktis olid, said ka vigastada, kuid Meikari sõnul polnud vigastused eluohtlikud.
"Inimesed olid selgelt pahased," ütles Meikar, ent lisas, et tuleb mõista, et see ala kuulub piirkonda, mis on olnud pikka aega Venemaa mõjusfääris. "Nad on vihased, et nemad peavad kannatama. Mõningad, kes on Luganskist pärit rääkisid, et seal pole tihtipeale vett ja elektrit. Nad küsisid, milleks vägivalda vaja on."
Kui aga küsida, kust raketid pärinesid, siis mõni kohalik tunnistas mööndustega, et võib-olla Venemaalt, jutustas Meikar. Küll aga oli üldine meeleolu ükskõiksus - neile polnud Meikari sõnul tähtis, kus kohast rakett tuli. Raketisajus said kannatada mõningad elektripostid, kohalikud asusid neid ise parandama. Kohapeal jalutades oli Meikari sõnul kuulda kõvemaid kõmakaid. Just veidi enne lahkumist kiirustati tagant. "Öeldi быстро-быстро, sest siis oli kärgatusi kuulda juba üpris lähedalt."
