Endine sõjavang: separatistid piinasid mind pimedas koopas ning nüsisid aiakääridega
Ida-Ukraina separatistide küüsist pääsenud endine sõjavang rääkis Ukraina ajakirjandusele enda vangistuses läbielatud õudustest neljaruutmeetrises koopas ilma vee ja toiduta.
Ukraina sõjaväelane Oleh vabastati koos 19 kaasvangiga 8. septembril, vahendab Euromaidan Press. Kolme vangistuses veedetud nädala jooksul pidi vang taluma nii füüsilist kui vaimset vägivalda.
Endise sõjavangi kirjelduse järgi toimetati ta pärast kinnivõtmist separatistide laagrisse, kus ta kõigepealt tervituseks sealviibinute poolt läbi peksti. Järgnevalt pandi Oleh istuma suurele puust toolile ning tuppa sisenes jässaka kehaehitusega tšetšeen, kes hakkas noaga vangi peanahka surkima, käskides kinnivõetul tunnistada: „Ma olen snaiper“.
Sellele järgnes ülekuulamine, mille käigus vangi peksti ja üritati elektrišoki andmise teel mõjutada ülestunnistusi tegema pahategude kohta, mida Oleh ilmselgelt korda ei olnud saatnud.
Seejärel seati vang taas toolile istuma. „Ma lubasin enda isale ukrainlase kõrva,“ ütles tšetšeenlasest piinaja ning haaras kätte aiakäärid, asudes vangi kõrva nüsima.
Pärast korduvat peksmist ja elektriga töötlemist visati Olehi pooleldi teadvusel keha auto pagasiruumi. Teel kontrollpunktidesse jõudes kiideldi: „Vaadake, mis mul on! Ma tõin ukrainlase kingituseks!“ ning sunniti Olehi enda nägu autokastist rahvale näidama, enne kui taas teekonda jätkati.
Neljaruutmeetrine punker
Sihtpunkti jõudes oli juba pime. Oleh toimetati autost kusagile hoovi ja järgmisel hetkel ümbritses teda mundrites meeste hulk. Mundrikandjad küsisid vangilt, kes ta on, enne kui Olehile uus katsumusterahe kaela sadas.
„Te, ukrainlased, ei oska võidelda, oskate ainult eest ära joosta,“ ütles üks liidritest ning tulistas selle jätkuks läbi kinnivõetud Olehi labajala.
Hiljem leidis Oleh end pimedast maa-alusest koopalaadsest punkrist. Kahe päeva jooksul, mil separatistide küüsis olnud vang punkris veetis, ei antud talle ei süüa ega juua, mis tähendas, et Oleh oli sunnitud jooma enda uriini, et elus püsida. Pärast kaht päeva nägi mees korraks taas päevavalgust ning ta haavu puhastatati, enne kui vang tagasi punkrisse visati.
Järgnevate päevade jooksul avati punkri ust pea igapäevaselt. Ühel päeval tutvustas Olehile end vanem mees automaatpüssiga, kes käskis end „Pühakuks“ kutsuda ning ütles, et on nüüdsest vangile ka ema ja isa eest. Olehil lubati suitsetada.
„Oled sa elus?“
Olehi sõnul oleks olnud parem, kui punkri ust poleks üldse avatud. Iga kord ootas teda uus katsumus: küll nimetati teda friigiks ja sõimati erinevaid roppusi pidi, kord kogunes hulk separatiste toetavaid tüdrukuid augu äärele vaatama, kuidas ta sööb ülejääkidest kokku segatud kördilaadset sodi.
Vangistusaja jooksul ähvardati Olehi mitmel korral ära tappa. Kord päevas käidi temalt küsimas, kas ta on veel elus ning ähvardati mittevastamise korral granaat punkrisse visata.
Lisaks Olehile käis separatistide punkrist selle aja jooksul läbi veel teisigi vange. Kord nägi Oleh tema eemalviibimise ajal punkrisse visatud 53-aastast Tanjat, kes oli sinna jäetud alasti ja ilmselges agoonias. Oleh oli sunnitud tema hüsteerias kisa pealt kuulama tunde. Teisel korral viidi sõjavangid separatistide paraadile, kus üks kinnivõetu hukati pea maharaiumise läbi.
Pärast kolme nädalat vangistust anti Oleh koos 19 teise sõjavangiga vahetuse käigus Ukraina valitsuse sõjaväe kätte tagasi. Olehi sõnul võeti ta vangi sõjaväe enda reetmise tõttu, mis on põhjustanud mehes suutmatuse inimesi enam usaldada.
„See, mida räägitakse, on tõsi: kui Jumal oleks olemas, ei oleks ta lasknud sel juhtuda,“ ütles Oleh pärast vabastamist Ukraina meediale ning lisas, et separatistide sõjavangide elu on hullem kui põrgus.
