Edward Lucas: Gruusia langes oma vaenlase lõksu

 (35)
tank, soomuk, tehnika, sõjamasin, gruusia, sõda, kaukaasia, kolonn
24.ua---

Ajalehe The Economist ajakirjanik Edward Lucas küsib oma artiklis Gruusia-Venemaa konflikti kohta, millal ei ole võit päriselt võit? Ja vastab, et siis, kui see määrib su riigi imago, hirmutab su liitlasi ja kisub sind lootusetusse sõtta määratult tugevama vastasega.

See on Lucase sõnul lühike ülevaade sel nädalavahetusel Gruusias toimunust, mis esialgu pidi olema kiire sõjaline võit separatistliku provintsi üle, vahendab The Times.

Tänu USA sõjalisele abile, jätkab Lucas, on Gruusia 18 000 mehelised relvajõud parima väljaõppe ja varustusega Kaukaasias. Kuid üks asi on sõdida 70 000 elanikuga Lõuna-Osseetia ligadi-logadi vägedega. Hoopis teine asi on, kui alla 5 miljoni elanikuga riik astub 142 miljoni elanikuga Venemaa vastu.

Lucase hinnangul on tegemist informatsioonisõjaga ja võitja ei selgu seetõttu lahinguväljal. Venemaa kujutab Gruusiat agressorina, järeleandmatu ja etteaimamatu maana, mis on otsustanud taastada ülemvõimu tõrksa provintsi üle sõjalise jõu ja „etnilise puhastuse” abil. Sellist riiki ei sobi lääneriikidel mingil juhul toetada.

Lucasele tundub, et see taktika töötab. Euroopa liidrid on juba pikemat aega olnud USA-s koolitatud karismaatilise juristi, Mihheil Saakašvili tegevuse üle kahtleval seisukohal. Kui presidendi poolehoidjad näevad ajusid ja šarmi, siis tema kriitikud, nagu Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, näevad ohtlikult kangekaelset ja tujukat juhti. Opositsiooni mahasurumine novembris, meedia vastu võitlemine ja võimu kuritarvitamine kõrgemate ametnike poolt on pannud oponente tõmbama ebamugavaid paralleele Saakašvili Gruusia ja Putini Venemaa vahel.

See oleks aga Lucase arvates kohatu. Gruusia ei ole täiuslik, kuid ta pole ka diktatuur. Tema liidrid ei jutlusta võltsideoloogiat, mis on segu Nõukogude nostalgiast ja tsaristlikust šovinismist. Seal on kasvav kodanikuühiskond ja häälekas opositsioon ning ta soovib liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga. Ainuüksi moraalsetel põhjustel tuleks teda Venemaa agressiooni vastu toetada.

Sellest tähtsamad on Lucase sõnul aga lääneriikide elulised huvid. Venemaa-poolne suurim oht Euroopale on tema energiamonopol. Gruusiat läbib Aserbaidžaanist Türgisse kulgev gaasijuhe. Kui Gruusia langeb, langevad ka Euroopa lootused energiasõltumatusele.

Lucase sõnul on lääneriigid nii lõhenenud kui segaduses. Ameeriklased on maruvihased, kui selgub, et Vene lennukid pommitasid lennuvälja, kus baseeruvad USA sõjalised nõustajad. Mõistlik president ei hakka aga Gruusia pärast Kolmanda maailmasõjaga riskima. Euroopas on Gruusia liitlased enamasti väikesed riigid nagu Leedu, kes jäävad vähemusse Saksamaaga sarnaseid seisukohti jagavate riikide ees, kes peavad kõige tähtsamaks oma häid suhteid Venemaaga.

Lucas leiab, et Gruusia on langenud oma vaenlase lõksu. Stsenaarium oli järgmine: esiteks talumatud provokatsioonid, seejärel nendele vastuse ootamine ja lõpuks omakorda vastamine ülekaaluka sõjalise jõuga ja diplomaatiliste alandustega. Lõuna-Osseetia üle kontrolli saavutamine on olnud aastaid Gruusia prioriteet, kuid keegi ei soovinud seda saavutada sõjaliste vahenditega. Gruusia strateegia oli kasutada pehmemaid mõjutusvahendeid, nagu jõukuse lubamine ja korruptsiooni vastu võitlemise edusammude rõhutamine. See vastandub teravalt Lõuna-Osseetia isolatsionismile ja onupojapoliitikale, mida rahastatakse salakaubavedamise ja Vene subsiidiumidega.

See strateegia on Lucase sõnul nüüd varemetes. Gruusia peab võitlema mitte Lõuna-Oseetia tagasisaamise ega agressiooni tõrjumise, vaid ellujäämise eest. Positiivset lahendust on raske näha. Gruusia ei suutnud sulgeda Kaukasuse mägede alt kulgevat Roki tunnelit, mida mööda Venemaa toob riiki sisse raskerelvastust. Samuti võidakse alustada rünnakut ka Abhaasia suunalt.

Kokkuvõtteks ütleb Lucas, et sõjategevus Gruusias peaks olema lääneriikidele kurdistav äratussignaal. Saatuslik viga tehti aprillis Bukarestis NATO tippkohtumisel, kus Gruusia liitumisambitsioonid tagasi lükati. Saakašvili hoiatas siis, et Venemaa kasutab ära iga märgi lääne nõrkusest või otsustusvõimetusest. Seda on Venemaa ka teinud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare