Donetski isehakanud võim valmistub presidendivalimisteks: komiteesid rünnatakse, töövahendid varastatakse, nimekirjad hävitatakse
„Donetski linnas on viis valimiskomiteed ja neid on juba rünnatud, nende töövahendid ja nimekirjad hävitatud. Keegi ei ole nõus valimiskomisjonis olema, inimesed keelduvad seda vastutust võtmast. Valitsusel pole raha- ja inimressurssi, et Donetski ja Luhanski piirkondades turvalisust tagada,“ kirjeldas Bulakh. Kui Donetskis ja Luhanskis valida võimalik ei ole, läheb kaotsi 14.3% kogu valijaskonna häältest.
Lisaks ei ole eriti kellegi vahel valida. „Ainult kaks kandidaati teevad Ida-Ukrainas kampaaniat: Regioonide Partei Mõhhailo Dobkin, kes on kõige ebapopulaarsem kandidaat, kes üldse kunagi presidendivalimistel on kandideerinud, ja Serhi Tigipko, kes võib hääli saada, sest 2010 tuli ta Janukovõtši ja Tõmõšenko järel kolmandaks,“ kommenteeris Bulakh. Ta lisas, et teine ja olulisemgi põhjus, miks hääletama ei minda, on hirm rünnaku ees.
Kuigi argielu paistab Donetskis küllaltki harilikus rütmis kulgevat, on igal sammul siiski tunda ebakindlust, kirjeldas Bulakh oma esimesi muljeid. „Inimesed räägivad üksteisega vähe, sest kunagi ei tea, kes on millisel poolel,“ ütles ta. Separatistide rünnakute hirmus on igasugune Ukraina rahvuslik sümboolika linnapildist kadunud.
Ajakirjanikke röövitakse
Separatistid ei kasuta tavaliste linnakodanike peal vägivalda, kuid ei naudi sugugi seda, kui neile liialt tähelepanu pööratakse. „Pildistada on ohtlik, nad ründavad ja röövivad ajakirjanikke ja aktiviste ja hoiavad neid pantvangis, et oma vangide vastu vahetada,“ kirjeldas Bulakh.
„Keegi siin ei usu, et Donetsk on nüüd iseseisev. Pärast pseudoreferendumi tulemuste avalikustamist ei järgnenud mingit tähistamist ega reaktsiooni. Krimmi stsenaarium on läbi kukkunud, aga destabiliseerimine jätkub. Ma ütleks, et siin on „iseseisev“ ainult üks 11-korruseline maja, mis on relvastatud separatistide käsutuses,“ rääkis Bulakh.
Neile, kes avalikult Ukraina valitsust toetavad, peavad separatistid aga suisa jahti. Pärast seda, kui kohalikud jalgpallifännid Ukraina lippe lehvitavaid meeleavaldajaid kaitsesid, külastasid separatistid relvastatuina nende kodusid. Enamik aktiviste on Donetskist lahkunud, mõned neist pagenud Kiievisse. Ka paljud ajakirjanikud on Kiievisse põgenenud ja uudised jõuavad inimesteni väga ebaregulaarselt.
„Iga päevaga on üha raskem kalkuleerida, keda kohalikud tegelikult toetavad. Inimesed ei ole rahul vandalismiga, aga ei usalda ka Kiievi valitsust. Nende ühine soov on saada tagasi normaalsus ja stabiilsus – sõnad, mida on siinses poliitikas kasutatud juba aastakümneid,“ tõdes Bulakh.
Praegu kohaliku võimu haaranud isikud on aga kindlalt Venemaalt imporditud, kuna nad ei ole kellelegi tuttavad ja nimed on täiesti uued. „Miks see plaan Venemaal hästi õnnestus – pärast Janukovõtši ärasaatmist oli siinne rahvas nördinud, et nende populaarne president kõrvale heideti. Igast sädemest piisas tulekahju tekitamiseks,“ tunnistas ta.
