DELFI UKRAINAS: Väike Eesti aitab lahendada sisepõgenike suurt muret

 (6)
DELFI UKRAINAS: Väike Eesti aitab lahendada sisepõgenike suurt muret
Foto: SERGEI KARPUHHIN, REUTERS

Suveniirilettide ja kauni restorani vahelt paistab hallide inimkogude tunglemine sisehoovi viiva värava juurde. Päike soojendab jahedas sügistuules Kiievi tuntud turismitänava Andrijivskõi munakividel jalutajaid ja keegi ei vaevu märkamagi, et vaid sajakonna meetri kaugusel etendub sõjale jalgu jäänud ukrainlaste igapäeva tragöödia.

Iga päev tuleb siia 150-280 Ida-Ukraina konfliktipiirkonnast lahkunut, et saada kätte paari nädala üleelamiseks vajalik kott põhiliste toiduainetega, haarata mõni soe hilp ning lastele päevi näinud lelu. Viisakalt oodatakse värava taga järjekorras, et siis sisehoovi üles pandud laua ääres passi ja sisepõgeniku tõendi abil tõestada väärilisust abi saamiseks.

Kahemeetrise halli metallvärava ees peavad korda laigulises vormis kaks keskealist meest, relvadeta. Sisehoovi keskel istub liikumatult ratastoolis sõjaveteran, kaks jalakönti teki sisse mähitud. Sõjaveteran? Kõlab kauge meenutus suurtest maailmasõdadest, kuid tema on “värske”. Paljud tema sama saatusega relvavennad on leidnud uue rakenduse just abiorganisatsioonide juures.

“Kas Sa midagi ei leidnudki,” küsib Vitali oma kaheaastaselt pojalt naljatlevalt etteheitvalt, tema mütsi kohendades. Mikrobussile on erksate värvidega peale võõbatud lapselikud joonistused, selle sees on kastides heade inimeste annetatud mänguasjad, madalatel riiulitel lasteraamatud. Kolm last sobravad vaimustunult asjades kui imedemaal.

Seotud lood:

“Selle ma võtan, nii armas,” teatab naeratades oma õele viie-kuue aastane tüdruk roosas sulejopes ja silitab väikest kaisukaru. Ka Vitali poeg on lõpuks leidnud endale midagi, roosa redeliga tuletõrjeauto, millel küll vaid kolm plastmassratast korralikult ringi käivad. Ta on silmnähtavalt õnnelik.

Vitali räägib mulle, et nad on Sjeverodonetskist ning kuigi see on juba kuid Ukraina kontrolli all, ei saa nad tagasi pöörduda. “Kuidas ma seletan pojale, miks öösel kaob elekter, miks sageli vett ei ole, miks vahel tulistatakse,” põhjendab ta. Mõistan, seda enam, et vaid mõni nädal tagasi Donetskis olles kinnitasid Venemaa toetatud separatistide pataljonide komandörid mulle, et õige pea “vabastatakse” ka see linn.

Koos Eesti-Ukraina seltsi juhi Oksana Suhhorukovaga saabuvad Eesti saatkonna konsul Merle Pormeister ja ettevõtja Leena Kivisild. Oksana on sisepõgenikke toetanud juba kuid, nii nagu paljud kohalikud, kellega siin poole aasta jooksul kohtunud olen. Suuresti ongi abivajajate aitamine kaaskodanike õlgadel, sest riigil pole selleks raha ega süsteemi. Vahel tundub, et puudu on eelkõige huvist.

Ka seekord on Oksanal ühes kaks rasket kotti pesuvahenditega, Leenal aga kaasas kasutatud sülearvuti. Väga korralik, ka Eesti mõistes. Ta tahab anda selle mõnele õpetajale.

“Kõige parema meelega võtame vastu muidugi raha,” seletab organisatsiooni Oma (Cвої) juhataja Leenale, kes on siia tulnud just selleks, et uurida, kuidas sotsiaaldemokraatliku erakonna naisorganisatsioon Kadri saaks kodust lahkuma pidanud ukrainlasi toetada. Konteineris riideid, mänguasju ja süüa võib muidugi ka saata, aga see tähendab lisakulu. Lihtsam on vajaminevad toiduained kohalikust poest osta, samuti tähendab muu kaup koormust vabatahtlikele, kes peavad need enne välja jagamist ära sorteerima.

Nende seljataga askeldab kümmekond inimest. Suurde kilekotti pannakse pakk jahu, makarone, mannat, teed, soola ja suhkrut, purk kondenspiima, plastikpudel päevalilleõli, konserve, kilekott küpsistega, tikud ja küünal. Soovijatele antakse lisaks kott kartuleid, õunu ja mune. Viimased on annetanud kohalikud talupered. Emale, poole aastane laps kõhu külge seotud, surutakse pihku ka mähkmed ja lastetoit. “Veel pole vaja,” lükkab ema rinnapiima asendaja tagasi.

Loe veel

Nii mõnelgi laguneb kilekott juba värava taha jõudes ja toiduained topitakse riidest kottidesse või lastekäru alumisele restile. Vitali astub ligi ja küsib, ega me ei saaks aidata tal tööd leida. Ta on kogemustega ja diplomeeritud ehitaja ning käed sügelevad töö järele. Riik eeldab, et sisepõgenikud leiavad paari kuuga elatusallika, kuid see õnnestub vaid vähestel.

Kaunist Andrijivskõi tänavat pidi järsust tõusust üles jalutades olen korraga nukker ja rõõmus. Rõõmus seetõttu, et Eesti riik ja eestlased tahavad aidata. Ja mitte ainult sõnades. Meenub, et täna ja homme on viimane võimalus anda oma väike panus Eesti MTÜ-de kampaaniale Ukraina sisepõgenike toetamiseks. Tehkem seda. Kogu info kodulehel http://www.ukrainaheaks.ee/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare