DELFI UKRAINAS: Vabatahtlikud on kohati loobunud tasuvast tööst, et rindemehi aidata

Juba terve aasta kulgeb tuhandete ukrainlaste elu teisiti kui varem. Pea kõik nad kinnitavad, et ei oleks midagi sellist suutnud ette kujutada ka kõige hullemates õudusunenägudes. Paljud on loobunud varasemast tööst (kohati üsna tasuvast) ja aitavad nüüd igapäevaselt oma maad, millega suudavad, saamata selle eest rahalist tasu.

Need energilised ja innukad inimesed on suureks abiks nii rindel kui ka tagalas. Regulaarselt soetavad nad kõige vajalikumat ning viivad sõduritele varustust, kuuliveste, toiduaineid ja riideid ja ravimeid. Tihti ostavad isegi lahingupiirkonnas vajalikke maastureid.

Vabatahtlike perekond

Üks sellistest omakasupüüdmatutest ja patriootiliselt meelestatud perekondadest on Inna ja Volodõmõr Tkatšovi oma. Mõlemad töötasid varem IT alal, neile kuulus väike perefirma, aga alates eelmise aasta maist pühendavad nad kogu oma aja ainult riigikaitsele.

Innat ja Volodõmõrit võib iga päev kohata Kiievi kesksõjaväehaiglas. Paljud haavatud juba tunnevad neid ja tänavad kõige erinevama abi eest. Inna näitab Delfile, kui vaene on see tsaariajal ehitatud haigla, mis ei vasta tänapäeva nõuetele. Fassaadile on kirjutatud avamisaasta – 1755. Tänu vabatahtlike entusiasmile on paljud probleemid siiski õnnestunud lahendada.

„Inimeste omakasupüüdmatus on tihti üllatav. Üks mees sõitis meie juurde ja tõi varustust 30 000 grivna eest (praeguse kursiga umbes tuhat eurot). Ei öelnud isegi oma nime ja sõitis minema,“ räägib Volodõmõr. Nüüd, pärast president Petro Porošenko väljakuulutatud neljandat mobilisatsiooni, tuleb minna ka 40-aastasel Volodõmõril. „Kuhu saadetakse, sinna ta ka läheb,“ ütleb Inna.

Uhkus omade üle

Volodõmõr ja Inna on veetnud palju aega, toimetades abi sõduritele rindel. Nad on teinud koostööd pataljoniga Aidar, 8. eriotstarbelise polguga ja 12. territoriaalkaitsepataljoniga. Paljude sõduritega on tekkinud lähedased ja sõbralikud suhted. Kahjuks pole mõnesid neist enam elavate hulgas.

„Ma olen osalenud kolmedel-neljadel matustel. Ma ei tea, miks, aga ma ei suuda pisaraid tagasi hoida,“ räägib Volodõmõr. Eelmise aasta juulis ja augustis sõitsid nad rindele igal nädalal. Nüüd on seal raskem, poisid paluvad mitte sõita.

„Kui rääkida emotsionaalselt, siis olen ma uhke sellise armee üle, mis kasvas paari nädala või kuuga. Ja inimeste üle siin. Vanakeste üle, kes aitavad, vabatahtlike üle,“ ütleb Volodõmõr.

Absurdne džihaad

Inna masseerib traumatoloogias ettevaatlikult haavatud sõduri jalga. Vigastused on rasked, mees ei suuda veel püsti seista. Inna kõrval on tema noorem 15-aastane tütar Tetjana, kes käis suve läbi pea iga päev koos 17-aastase õega haiglas.

Mida arvab Inna Ukrainasse tunginud Vene armeest?

„Mis siin mõelda? Sa küsisid ju otse: mida nad siin teevad? On selge, et sellised on surma ära teeninud. Pataljonis Aidar viidi mind mingi vangi võetud 32-aastase tšetšeeni juurde. Ma küsisin: mida sa siin teed? Ja tead, mida ta vastas? See on minu džihaad! Mina ütlen: mis džihaad Ukrainas, mine tagasi koju ja tee seal džihaadi! Täielik jama!“

Volodõmõri suhtumine on samasugune: „Ma vihkan venelasi, kes tulid relvadega meie maale. Ja suhtun austusega nendesse, kes suudavad Putinile vastu seista. Nagu need, kes ei kartnud Peterburis teda kritiseerida. Need on julged inimesed. Ka siin on inimesi, kes ootavad Putinit. Mõtlevad, et ta annab neile kõik nagu moldiga ette. Sellised mõtlevad, et Ukraina on väljamõeldud riik. Nad usuvad jama selle kohta, et venelased on meie vennad. Nad pole kunagi meile vennad olnud!“