Seekord valehäire, kuid reaktsioon peaaegu õige, lohutab Ukraina sõdur naerdes. Oleks pidanud sinna samasse pikali viskuma, kuid kui mürsk, granaat või rakett nii lähedal plahvataks, poleks niikuinii mingit vahet. Tema sai muidugi kohe aru, et tegemist oli signaalraketiga.

Läbi kogemuste õpitakse rindejoonel ohtu hindama. Kui ei tea, mis on, hüppa pikali, on lihtne õpetus. Kui vastutuld annab Ukraina pool, või on kauguses kuulda väikese kaliibri täristamist, pole vaja kükke teha. Või õigemini on tark toimida nii, nagu kogenud sõdurid ees teevad.

Talakivka on kaugeim Ukraina kontrolli all olev asula sõites Mariupolist kirde suunas. Oleme esimese liini Ukraina skautpataljoni võitlejatega, nende kaeviku tagant algab eikellegi maa. Kolme kilomeetri kaugusel passivad aga juba separatistid ja pole ime, et siin piirkonnas kaks ööpäeva ringi sõites kuuleb lahingumüra ja näeb sõjakahjustusi.

“Paar viimast päeva on olnud vaiksed,“ ütleb üks võitlejatest, samal ajal nädala alguses nende poole saadetud “kingitusi” näidates. Mürsu-, miini-, reketijäänukeid on metsatukk täis, nende poolt on üles songitud maapind, maha lõigatud puid ja purustatud lähedal asunud aedlinna hooned.

Seda lühikest rindelõiku valvab paarkümmend skautpataljoni võitlejat. Kes valvepositsioonidel ei ole, on kaitse rajatiste ehitamise, köögi- või puhastustoimkonnas. Või magab pärast öist vahetust.

Selles piirkonnas paiknevaid Ukraina positsioonid on saanud tunda tugevat separatistide ja neid toetavate vene üksuste kaugtuld, kuid nad ei ole otsese rünnaku all. Tegemist on nn häiriva tulega, mille eesmärk on vastase tegevuse segamine. Selleks ei pea tulistama eriti tihedalt ega ka täpselt. Viimas näiteks on ka 14. oktoobril seitse Sartana tsiviilelanikku tapnud Gradi raketisüsteemi rünnak, mille sihtmärgiks oli arvatavasti seal poole kilomeetri kaugusel asunud Ukraina armee kontrollpunkt.

Tänane kaotus Talakivka rindejoonel oli üks objektiiv, väike haavake käelabal sai kiiresti plaastriga ravitud. Teksased ja jope igatsevad aga väga pesumasina järele, sest ega see viimaseks korraks jäänud, kui nad mulla või tolmuga kohtuma pidid.