DELFI SOOMES: Võta ette masendav külastus Talvivaara niklikaevandusse nii sõnas kui pildis!

Talvivaara niklikaevandus, kust lekkis veehoidlast 600 000 kuupmeetrit mürgiseid metalle sisaldavat vett, asub Soome idaosas 600 kilomeetri kaugusel Helsingist. Asustus on õnneks hõre. Mõned majad juhatavad sisse käänulise tee, mida ääristavad üles songitud lagendikud. Sildid "Kaevandusala. Läbipääs keelatud" ilmnevad kilomeetreid enne kaevanduse kontori ja põhihooneteni jõudmist.

Kaevanduse keskusesse jõudes tervitab hiiglaslik autoparkla ning erinevate meeldetuletustega palistatud turvaaed. Siseneda tohivad ainult lubadega asjaosalised. Kurjakuulutav uugamine ja auravad betoonehitised, üks hirmuäratavama välimusega kui teine, ei kutsugi väga niisama luusima minema. Näokontroll ja külalise kaart käes, jään ootama kommunikatsioonijuhti, kes teeb mulle kaevanduses tuuri.

Olli-Pekka Nissinen, Talvivaara kommunikatsioonijuht, viib mind kõigepealt kontorisse. Seal näitab ta kaardi peal lekke täpset asukohta ning teeb kiire ülevaate turvareeglitest. Kaevandusalal võib ringi liikuda vaid "giidiga". Saan jalga kummikud, pähe kiivri ja selga helkurvesti.
Nissinen räägib õnnetusest avameelselt ning rahulikult. Ei jäta päheõpitud muljet, kuid on aru saada, et ta on seda sama juttu vähemalt mõnikümmend korda rääkinud. Ka külastuse ajal heliseb Nissineni telefon vahetpidamata, et erinevatele Soome meediakanalitele kommentaare anda. Välismeediast oli peale Delfi/Eesti Päevalehe huvi tundnud ka Rootsi.

Esimese asjana lükkab ta ümber radiokatiivsuse kuulujutud, mille taga on STUK (radiatsiooniturvalisuse organisatsioon Soomes). Radiatsiooni tase on normis. Ka reostuse jõudmine Läänemerre on Nissineni sõnul liialdus. 600 kilomeetrit olevat väga pikk maa. Ja eks tee peale jääb ka teisi industriaalalasid, mis ka reostavad. Nissinen nendib, et tegelikku reostuse ulatust ei tea enne mõnda kuud.

Esimesena lähme lekkinud veehoidla ääres oleva tammi peale. Sealt näeb niiöelda kraatreid, mille ära voolanud vesi tekitas. Veehoidlat kutsutakse nn "kipsitiigiks", kuna seal hoitavale veele lisatakse lupja, mille tulemusena tekib kipsilaadne sodi, mis katab neid pigem järvemootu tiike. Hoidlates olev vesi on erinevate metallide käitlemisel kasutatav vesi (näiteks jahutuseks). See sisaldab niklit, alumiiniumit, rauda (mis põhjustab ka kergelt oranžika tooni), tsinki, uraaniumit ja väikestes kogustes ka muid metalle ja kemikaale.

Leke avastati teiselt poolt suurt valli, mille peal seisame. See liikus veehoidlat kaitsva paksu plastikkatte alt kivimikihtidesse ning jõudis välja teisele poole valli, kust see liikus edasi esmalt kaevandusalale ning siis ka ümbritsevatesse veekogudesse. Nissineni sõnul jooksis hoidlast välja ligikaudu 600 000 kuupmeetrit vett. Kui lekkekoht avastati allveeradarite ja kaamerate abiga, lasti sinna spetsiaalset savi, mis peatas lekke. See ei ole jääv lahendus. Veehoidla on üüratult suur ning selle kõrval on veel üks ja teisel pool tammi on ka uus niinimetatud kipsitiik. Hämaras lumetormis näeb see kõik väga trööstitu välja. Veehoidla teisel pool toimetab kopp, mis lapib teist, oluliselt väiksemat lekkekohta. Sealt läks põhja poole umbes 20 000 kuupmeetrit mürgist vett.

Lähme valli pealt alla, kohta, kus Talvivaara töötaja avastas lekke. Vesi olevat läbi sealsete kivide imbunud. On raske ette kujutada, kuidas saab kuni 6000 tonni vett tunnis läbi tahke pinnase "imbuda" - pidi väga intensiivne imbumine olema. Suured torud ja pumbad ja täitematerjalid on praeguseks lekke peatanud ja suurema osa vett mujale pumbanud ja eemale juhtinud, väiksed oranži veega lombid on vaid jäänud. Kergelt allamäge minev kivine ja üksikute hädiste kuuskedega kaunistatud rada lekkinud veele on seevastu selgesti näha.

Lekke peatamiseks hakati kohe ehitama ka neljandat kaitsetammi, kuid enne selle valmimist pidi laskma umbes 200 000 kuupmeetrit vett siiski tammist mööda, loodusesse, et veevoog tammi minema ei kannaks. Järgmisena Nissilä sinna mind viibki. Lumetorm on tuulega koostöös üsna teravaks muutunud. Tammi peal käib põhjamaisest ilmast ja pealetungivast pimedusest hoolimata agar ehitus. Neljas tamm sai valmis juba mõned päevad tagasi, kuid nüüd ehitatakse seda kõrgemaks. Tamm koosneb suurest graniidikruusast, liivast, mullast ja see kaetakse spetsiaalse paari sentimeetri paksuse vaibaga, milles on sama savi, millega lekke tekitatud "kraatreid" paigati. Töömehed on näiliselt lõbusas tujus, üks isegi lehvitab foto jaoks. Traktor, mis savivaipa kannab, tagurdab, prožektorid valgustavad jõudu koguvat lumetormi. Helkurvesti olemasolu üle on hea meel.

Kolmas tamm jäi vee alla, mis hoidlast lekkis. Puude vahel, uuest tammist kaevandusala poole on näha lompe punaka veega, meenutab vale värvigammaga sood. Nissinen räägib veidi nukralt, et kellelgi ei olnud sellist õnnetust vaja. "See on väga kurb intsident ja meil on väga kahju."

Kuid samas olid sarnased juhtumid, küll väiksema ulatusega, ka kaks ja neli aastat tagasi. Talvivaaral on olnud minevikus ka probleeme loodusesse heidetava vee soolasisaldusega. Ja väävlihaisuga. Need olevat nüüd kontrolli all.

Kogu paaritunnise ringkäigu jooksul mainib Nissinen mitu korda erinevaid ametlikke lubasid, mis Talvivaaral on. Näiteks võib kavendusfirma lasta loodusesse teatud koguse puhastatud vett. Ning lisaks on neil ka uraaniumi töötlemise luba olemas, kuid keskkonnaorganisatsioonide ja regiooni ametnike lubasid pole veel saadud. Ka praegu täidab Talvivaara ametlikke käske, nendib Nissinen. Ja kui uraaniumi täielikule tootmisele luba antakse, saab Talvivaarast ka tuumaenergia algainet.

Kaevandusala ümbritsevatest veekogudest võetakse igapäevaselt proove. Nissinen kinnitab, et alguses oli lähedalolevate veekogude happelisuse tase paigast ära, kuid nüüd on see stabiliseerunud ja läheb isegi alla. Juhatuse ja Talvivaara sõnum inimestele, ütleb Nissinen, on see, et neil on väga kahju. Nad teevad omalt poolt kõik, et kahju heastada.

Lõpetuseks näitavad kaks helikopteripilooti kontoris videoklippe sellest, kuidas lupja ümberkaudsetesse veekogudesse ja ka kaevanduse aladele puistatakse. Nissinen kommenteerib veel Soome riigitelevisioonis olnud arutelu ning mainib, et kaevandusäri on keeruline. Nokia on oma hiigluse kaotanud, kuid Talvivaara annab tööd 900 inimesele. Kaevandustööstuses liikuvad rahad on suured ja mõju loodusele on ilmselge.

Vahepeal sai Nissinen kone kolleegilt, kes küsis, kas Talvivaaras on tulekahju. Nimelt on kaevandusalal paar veebikaamerat, mida saab internetist jälgida. Nissinen selgitab, et tulekahju pole. Üks prožektor oli kaamera peale paistnud täpselt sellise nurga alt, et tundus, nagu midagi oleks.

Selgitustöö tehtud, ütleb Nissinen: "See veel puuduks, et siin ka tulekahju tuleks..."