Firma kommunikatsioonijuhi Olli-Pekka Nissineni sõnul on jutud vee jõudmisest Läänemerre liialdus, kuigi praegu ei ole reostuse ulatus teada. Suurem osa saastevett levis lõuna poole ning väiksem kogus, umbes 20 000 tonni vett põhja poole nn kipsitiigist, kus hoitakse käitlusvett (nimi tuleb veele lubja lisamisest – sellest tekib kipsilaadne moodustis). Nissineni sõnul on 600 km, mis on kaevanduse ja Läänemere vahel, pikk vahemaa ning sinna jääb ka palju muid tööstuspiirkondi. "Nii pika teekonna jooksul on raske kindlaks teha, kust täpselt ained veekogudesse satuvad," lisas ta.

Soome idaosas 600 kilomeetri kaugusel Helsingist Sotkamo lähedal Talvivaaras lekkis 4.-7. novemberil umbes 600 000 tonni käitlusvett, mis sisaldas nikli- ja tsingitootmise kõrvalprodukte: rauda, alumiiniumit, kaadmiumi ja uraani, kuid ka niklit ja tsinki. Uraani sisaldus lekkinud vees tekitas looduskaitsjates ja Soome radiatsiooniturvalisuse keskuses ärevust, kuid Olli-Pekka Nissineni sõnul oli uraani kogus veekogudes, kuhu kaevandusest lekkinud vesi jõudis, kolm korda suurem, kui joogivees lubatud.

"Uraani kasutatakse malmist nikli kätte saamisel ja töötlemisel, selle pärast on seda ka käitlusvees. See on keemiliselt mürgine, mitte radioaktiivne," selgitab Nissinen. Kuid kõige suurem probleem on nikkel, mida on saastunud veega kokku puutunud aladel umbes 50 korda rohkem ja rauasisaldus on ligi 5 korda joogikõlbulikust suurem.

Uraani tootmise luba saadi eelmisel kuul, kuid praegu ostab pooltoodangut Kanadast pärit koostööfirma. Tulevikus on Talvivaaral plaan müüa uraani eesmärgiga seda kasutada tuumaenergia tootmiseks.

"Meil on litsents lasta aastas välja teatud kogus puhastatud vett, eemaldatakse näiteks sulfaadid ja sool. Meil on enne olnud soolaga probleeme, kuid see on praeguseks kontrolli all." Talvivaaras on olnud varem kaks sarnast leket, mis olid küll oluliselt väiksema ulatusega, aastal 2008 ja 2010. Esimene leke oli tingitud veehoidla põhja katva plastiku rebenemisest ning teisel korral oli tegemist hooletusega – nimelt kukkus kopp kaitsva plastiku peale ning lõhkus selle.

Lekke põhjus ei ole veel täpselt teada, kuid kindel on, et käitlusvee tiigi põhjas oleva mitmekihilise kaitsva plastiku sees oli auk, mis vee ära voolates tõenäoliselt rebenes rohkem. Vesi jooksis läbi kivimikihtide ja pinnase teisele poole hoidla kaitsevalli, kust Talvivaara töötaja selle ka üleeelmisel nädalal avastas. "Kolleeg nägi kivide vahelt vett välja voolamas, seda tuli sealt üpris palju. Alguses me ei teadnud, kust see tuli. Pidime kasutusele võtma allveeradarid ja kaamerad. Mõne aja pärast tekkis lekkekohta ka nö kraater, mida oli selgelt näha," selgitas Nissinen.

Praeguseks on leke kontrolli alla saadud ning valmis on ehitatud ka neljas kaitsetamm, mis hoiab saastunud vee kaevandusalal. Keskkonnaametnikud ja kaevandustöötajad on võtnud ala ümbritsevatest veekogudest igapäevaselt proove. Metalli ja happelisuse tase on lubja puistamisega veekogudesse langema hakanud. Seda, kui kaugele mürgine vesi jõuda võib, on praegu raske prognoosida. "Praegu on vesi madal ja veekogud lähevad jäässe, täieliku mõju teada saamiseks läheb veel kuid," nendib Nissinen.

Nissinen lisab, et Talvivaaral on väga kahju, et selline asi juhtus ning nad ilmselgelt teevad omalt poolt kõik, et reostus kontrolli alla saada ning loodusele tekitatud kahju korvata. "Kellelgi polnud sellist juhtumit vaja."