DELFI SAKSAMAAL: Firma tahab Berliini katustele kalafarme ehitada
Selle nimi on akvapoonika. Tegemist on akvakultuuri ja hüdropoonika ühendusega, mille käigus tekib selle eestkõnelejate sõnul jätkusuutlik kalade ja taimede kasvatamise süsteem. Akvakultuur tähendab siinjuures kalakasvandust ning hüdropoonika tähendab taimede kasvatamist mitte mullas, vaid toitainetega rikastatud vees ning akvapoonika on nende ühendamine.
Ettevõtmisega tegeleva ettevõtte ühe juhi Nicolas Leschke sõnul on taimede ja kalade ühes süsteemis kasvatamise idee juba tuhat aastat vana ning Saksamaal on Leibnizi instituut tegelenud selle uurimisega 30 aastat. Probleemiks on olnud, et kalad ja taimed vajavad edukaks arenguks erinevat hulka fosfaate ja seetõttu on kalade ja taimede samas süsteemis kasvatamine senini olnud keerukas.
Praegu on aga koostöös Leibnizi instituudiga välja töötatud lahendus sellele probleemile, nimelt kasvatatakse kalasid spetsiaalses kalade kasvatamise anumates, kalade väljaheidetest tekkinud ammoonium aga suunatakse omakorda spetsiaalsesse metallanumasse, kus bakterid panevad selle nahka ja selle tulemusel tekivad nitraadid. Need omakorda suunatakse taimedele väetiseks ja nitraate nahka pannes taimed omakorda puhastavad vett. Selle vee saab seejärel saata tagasi kaladele ujumiseks ja ring hakkab uuesti peale.
Miks on taolised farmid aga vaja ehitada linnadesse majade katustele? Selle põhjuseks on Leschke sõnul soov vähendada taimede ja kala tootmise CO2 väljalaskeid. Just transpordiga seotud CO2 väljalasete vältimiseks tuleks kala ja köögivilja, nagu tomateid, kasvatada tarbimiskoha lähedal, ehk võimalusel linnas.
Katused on omakorda sobivad kohad seetõttu, et katusele on odavam ehitada. Nimelt on maa linnas kallis, aga katused võivad teatud olukordades olla üsna odavad. Seda küll vaid siis, kui katus kannab farmi rajamise raskust ja selle jaoks pole enam vaja katust tugevdada. Seetõttu sobivad selleks näiteks vanad tehasehooned, ent ka näiteks kaubanduskeskuste parklad, kuhu saab vaiadele rajada erilisi kasvukeskkondi.
Ka Saksamaa kliimas eeldab see mõistliku kütmislahenduse olemasolu. Leschke tunnistas ausalt, et kui tema akvapoonika farm vajaks kütmiseks välist energiaallikat, siis poleks enam tegemist ökoloogiliselt mõistliku lahendusega. Akvapoonika farme tasub külmas kliimas ehitada vaid kohtadesse, kus külmal ajal on võtta tasuta soojusenergiat, mis muidu raisku läheks, näiteks mõne tehase vahetusse lähedusse.
Teine kriitiline küsimus on toodangu hind. Leschke tunnistas jälle, et odavpoodide tomati kilohinnaga ei suuda akvapoonika farmide hinnad võistelda. Saksamaal maksab ökotomat kolm eurot kilo, ent Leschke lootis, et samas linnas kohapeal toodetud tomati eest on tarbija valmis isegi rohkem maksma.
Tema ja ta äripartnerite firmal on plaanis kõigepealt sel aastal valmis ehitada esimene töökorras farm Berliini, ent seejärel on neil kavas huvilistele pakkuda konsultatsiooni, projekteerimise, ehitamise ja opereerimise teenust, ent kinni peaks projekti maksma tellija ise. Leschke sõnul on näiteks paljud supermarketid huvitatud omaenda köögivilja ja kalade kasvatamisest, eriti kui seda saab esitleda ökoloogiliselt puhta toodanguna. Ent kuna need kaubanduskeskused huvituvad peamiselt kaubast ja mitte selle tootmisest, siis nende firma on valmis pakkuma farmide opereerimise teenust.
