DELFI ODESSAS: Jõuetu raev Kulikovo Poljel, kus hukkus 46 inimest
„Seda, kes selle kõik korraldas, saame teada alles kümne aasta pärast,“ usub äsja rongiga Krimmist saabunud meremees Sergei. „Fašistid, inimesi elusalt põletama! Aga keegi teenis selle pealt suurt raha.“ Sergei enda Venemaa valdusesse läinud poolsaarel vähemalt nii palju vedas. Nii julm, kui teise riigi okupeerimine ka tunduks, lõikab mõttetu surm südamesse valusamalt.
Surma lehk on Kulikovo Poljel õhus tänaseni. Surm lõhnab kõrbehaisu ja millegi imala järgi. Surma aroomis on tunda närtsinud lillesülemite kirbeid aroome. Sülemeid on palju. Tules korbatanud asfaldil maja ees. Söestunud trepiastmetel hoones sees. Laibakoti kõrval nurgataguses konkus, kus lillede kõrval informeerib lakooniline kiri: „Siin hukkus keegi“. Tahmakihi alt vaatavad seinal vastu üleskutsed panna oma lapsed ametiühingute toel suveks laagrisse…
„See on lihtsalt õudne,“ otsib end Aljonana tutvustanud neiu sõnu. „Olid maipühad, inimesed oma daatšades, keegi ei teadnudki midagi. Aga siis nägin televiisori otsepildis, mis sünnib.“
Mida telepilt Aljona sõnul ei näidanud, olid aga kaadrid, kus leekide eest akendest väljahüppajaid tulistati. Seda näitasid alles pärast internetti üles laetud videod. Kes tulistas, kas üldse tulistati ja kas tegelikult läksid tulirelvad n-ö vastaspoole poolt käiku juba paar tundi varem, mattub informatsioonisõja udusse. Tõsi on see, et sisse põlesid pigem n-ö venemeelsed, aga nende seas oli ka täiesti juhuslikke inimesi. Tõsi on see, et relvi surmasaanud ei kandnud. Aga kõige rohkem on tõsi see, et konflikt oli Odessa jaoks kunstlik. Tegemist on raevukalt sõltumatu linnaga – nii Kiievist kui ammugi Moskvast. Ja kõige rohkem tahaksid inimesed, et neid kuskil Donbassis käivast väljakuulutamata sõjast kõrvale jäetaks.
Leinalindid Kulikovo Poljel aga näitavad, kui naiivne võib olla lootus end vägivallast kõrvale hoida. „Fašistid; Odessa on Venemaa; teie asemel tulevad miljonid; boikott valimistele“. Sõnumitest karjub vastu jõuetu raev. Kõrgel katusel lehvib sirbi ja vasaraga punalipp. Kas ängistava õhustiku või suutmatuse pärast juhtunut hoomata, tekib inimestel maja vaadates otsekui kramp. Nii pole kaamerasse valmis rääkima ükski.
Paarsada meetrit eemal ei meenuta tragöödiat samas enam miski. Saame kohe ka kinnituse, et huumorilinnana ei tunta Odessat ilmaasjata. „Peaaegu Putin,“ naeratab pileteid müüv ainus kassatädi Odessa raudteejaamas kell seitse hommikul. Fotograafi Andres Puttingu genealoogia sellega lahendanud, käib ülejäänud piletiostuprotsess sama südamliku lõõpimise saatel. Linn ärkab.
