Kõik Kremlile lähedasemad ligipääsud Tverskajale, kus marss aset leiab, on suletud. Lubjanka väljakult alla tulles võib vaid näha katkematut inimjõge. Mõned, kes lootnud oma lähedaste portreedega alles siin ühineda, peavad pettunult metroosse minema.

Teisel pool jõge, kui üle Punase väljaku marssinud võidupühalised viimaks maa alla suunduvad, ei näi inimeste mass vaibuvat. Praegu juba kõnnivad nad vaikides, mõned kõrvetavast päikesest (+19 lagipähe sirava päikese all on rängem kui pealtnäha tundub) silmnähtavalt väsinud.

„Aga see Hurraa, mis kostis Majakovskajalt Maneeži väljakuni, see ületas kõik!“ muljetab Magadanist pärit ning praegu Petuškist kohale saabunud Nina Andrejevna. (Petuški, teate küll, see kuulsa Venedikt Jerofejevi jutustuse lõppjaam). Temal hukkusid nii vanaisa kui vanaonu, üks Stalingradi all, teine Ukrainas. Ta tuli, sest kuidas siis teisiti.

Ibragim on pärist Kaukaasiast. Tema isa langes Mozdodki all. „Ja ma tean juba teie järgmist küsimust. Ei, keegi meid siia ei ajanud, kõik on puhtalt südametunnistuse pärast!“

Surematu polgu kohta käib huvitav lugu: ta sai alguse Tomskis kolm aastat tagasi. Selle mõtlesid välja kohalikud ajakirjanikud, kes leidsid, et oleks tore mõte, kui tuleks tänavatele inimesed oma langenud vanavanemate või vanemate piltidega. Ürituseks paluti luba 300-le inimesele. Ootamatult tuli välja ligi 6000…

Pärast seda kaaperdasid idee juba võimumeelsed organisatsioonid. Juhatas marssi ju oma vanaisa pilti kandnud Vladimir Putin. Aga tavaliset marssijat see pisiasi väga ei morjenda.