Esmalt selgitan veidi valimisprotsessi, sest tegu on totaalselt erineva (ja keerulisema) süsteemiga kui Eestis. Esimese asjana peab poliitik enda kandideerimisest teada andma, mida kõik peale enda poega leinava USA asepresidendi Joe Bideni on ka teinud.

Edasi võitlevad kandidaadid erakonnasiseselt tuleva aasta veebruarist algavatel eelvalimistel lootuses saada enda erakonna (vabariiklased või demokraadid) presidendikandidaadiks. Neil eelvalimistel ei vali kodanikud mitte kandidaati ennast, vaid delegaadi, kes on ühe konkreetse kandidaadi poolt ja kes annab enda hääle alles suvel toimuval partei konventsioonil.

Kui enne konventsiooni peaks üks kandidaat eelvalimistel üle 50 protsendi häältest koguma, saab tema selle partei ametlikuks presidendikandidaadiks ning tema üleriiklikel valimistel vastamisi vastaspartei kandidaadiga. Kui kandidaadil ei õnnestu enamust saavutada, valivad delegaadid partei konventsioonil tavaliselt kahe populaarseima kandidaadi vahel ning delegaatidel on vaba valik, kellele hääle annavad.

Antud hetkel oleme veel kogu selle protsessi alguses, sest USA järgmine president selgub alles 13 kuu pärast ja esimene eelvalimine toimub Iowas, millele järgneb New Hampshire. See ei tähenda aga, et meil ei oleks infot ja ajalugu, millele prognoose tehes toetuda.

Meedia kajastab peamiselt üleriigilisi või osariiklike populaarsusreitinguid. See on aga vaid väike osa kogu sellel pikal teel ning et presidendiks saada peab edukal kandidaadil olema lisaks populaarsusele olema enda parteikaaslaste toetus ja suur summa raha tagataskus.

Kui me tuleme nüüd loo juures oleva pingerivi juurde, siis näeme, et demokraatide hulgas on ülekaalukas liider Hillary Clinton. Teda toetab 59 protsenti kõrgel kohal olevatest demokraatidest (kubernerid ja kongressi liikmed). Joe Bideni toetus on kõigest 1,2 protsenti ning ülejäänutel on see number alla poole protsendi. Enda parteiliikmete toetus on oluline, sest neil on võimu valijaid ja annetajaid mõjutada.

Iowas on Clinton samuti esimene ning oluliselt konservatiivsemas New Hampshire’is on endine esileedi Bernie Sandersi järel teine. Viimasest kuuest korrast (alates 1980) neljal on Iowas võitnud demokraat tõusnud ka partei presidendikandidaadiks. New Hampshire’is võitnu on osutunud viimasest kuuest korrast kolmel demokraatide presidendikandidaadiks.

Mis puutub kogutud kampaaniarahasse, siis siingi on Clinton teistest demokraatidest pikalt eest ära. Ta on praeguseks kogunud 67,8 miljonit dollarit ning tema lähim konkurent on Sanders 15,2 miljoni dollariga. Raha tähtsust ei pea ilmselt pikemalt lahti seletama, aga kellel on rohkem finantse, sel on ka suurem tõenäosus lõpuni edukalt vastu pidada.

Tulles vabariiklaste juurde, siis siin on mõnevõrra üllatav näha Jeb Bushi esimesena. Endine Florida kuberner ei ole populaarsustabelites kõrgel kohad, kuid Bushi tõenäosus presidendiks tõusta on suurim seepärast, et ta on kogunud kaugelt kõige rohkem raha enda kampaania jaoks ning tal on suurim parteisisene toetus. See toetus võib paraku väga kiiresti ära kaduda, sest seni on tähelepanuväärselt vähe vabariiklasi enda õla mõnele kandidaadile alla pannud. Bush on saanud 23 kongressi liikme toetuse, mis moodustab vaid 6,9% parteid esindavatest tipp-poliitikutest. Hetkel tuleb kõigil kandidaatidel ränka vaeva näha võitmaks kaaspoliitikuid enda poolele üle.

Marco Rubio on omamoodi hallis tsoonis, sest üheski kategoorias ei ole ta väga kõrgel, küll aga tema kasuks räägib kampaania jaoks kogutud 42 miljonit dollarit. Rahast ükski paraku ei piisa ning ta peab enda populaarsust märgatavalt suurendama, kui ta tahab kindel kandidaat presidendikohale olla.

Meenub ütlus - on suured valed, väiksed valed ja statistika. Donald Trumpi puhul tundub, et tema numbreid võib sama usaldusväärselt võtta kui Kreeka statistikaameti omi. Trump on ülekaalukas liider nii Iowas kui New Hampshire’is, kuid selles tabelis kukutab ta kolmandaks fakt, et ta pole raha kogunud ning parteikaaslased pole toetust avaldanud. Trumpi kampaania maht on hetkel 1,9 miljonit dollarit, kuid miljardäril on enam kui küll finantse lõpuni vastu pidada ja seetõttu ma usun, et üldpingerivis peaks Trump olema vähemalt koha võrra eespool.

Ajalugu on näidanud, et tavaliselt võidab partei (ja valijate) toetuse selle maatrikstabeli esimene ning saab oma erakonna ametlikuks presidendikandidaadiks. Äärmisel juhul on selleks saanud tugev teine.

Vaadates demokraatide pingerivi, siis praegusel hetkel ei paista olevat kahtlustki, et Hillary Clinton valitakse demokraatide presidendikandidaadiks. Vabariiklaste hulgas on suurim tõenäosus presidendiks saada Bushil, kuid ma usun, et andmed veidi moonutavad üldpilti ning Donald Trump on kohe Bushi järel tugev teine. Üks neist kolmest inimesest - Clinton, Bush või Trump - saab suurima tõenäosusega järgmiseks Ühendriikide presidendiks.

Fredy-Edwin Esse on USA-s elav Eesti ajakirjanik, kes hakkab Delfis ja Eesti Päevalehes iga kuu esimesel ja kolmandal nädalavahetusel kirjutama Ühendriikide presidendivalimistest, milleks valmistumine on juba ameeriklaste peakõneaineks.