Delfi fotograaf Andres Putting kirjeldas, kuidas ta viibis Republique'i väljakul ning nägi paanikas pariislasi, kes hüüdsid: "Tulistatakse!"

"Sellist massipaanikat pole mina veel näinud. Rahvas jooksis kellegi eest massiliselt. Kui küsisin, siis tuli erinevaid vastuseid: tulistamine Louvre'is, tulistamine Republique'i väljakul, kõrtsis, klaasid lendasid, plahvatus."

Mõju oli aga selline, et hetkega tühjenesid kõik söögikohad inimetest, pooleli jäid joogid, söögid. Üks pere jooksis autost välja restorani peitu, auto jäeti tänavale seisma… sürreaalne.

Kopter lendas kogu see aeg meie kohal. Rääkisin politseiga, see vastas, et valeinfo, keegi tegi nalja, lolli nalja vms… Ühesõnaga - infomüra, mis näitas ikkagi ära, kui õhkõrn on see turvatunne, mis siin on.

Päevalehe ajakirjanik Riin Aljas sattus ise otse paanika keskele. Ta istus Pariisis La Republique'i väljaku vastas asuvas kohvikus, kui ühel hetkel mattus kogu kohvik karjetesse. Enne kui ta arugi sai, oli ta pikali väikese laua all maas. "Saamata aru, mis toimub, tabasin end kohvikusse roomamast, peas ainult üks mõte: kohvikus sees olen kaugemal ja äkki kuulid mitmest lauast läbi ei lenda."

Inimesed tegid kõike, et kohvikusse sisse pääseda ning kelnerid hoidsid ust lahti. Tuhandeid inimesi mahutanud väljak on sekunditega tühi. Kaos kestis maksimaalselt paar minutit, kui politsei ütles, et vähemalt siin on kõik turvaline. Järgmisel hetkel rääkisid mõned inimesed juba sellest, et Louvre'is on tulistamine.

Riin Aljas sõnas, et tol hetkel tundis ta, et tahab kähku peitu, ent mitte kohvikusse, sest need tundusid talle maailma kõige ohtlikuma kohana. Pigem olla turvaliselt kusagil keldrikorrusel või mõne hoone keskel.

"Tunni aja jooksul liigun väiksemale tänavale ja hakkan taas kirjutama. Kohvikul on küll vitriinaknad, ent terassil ei istu keegi. Istun kohviku kõige kaugemale nurka, akendest nii eemale kui võimalik."