Saksa ajaleht Bild koostas selle põhjal nimekirja Hitleri lemmikraamatutest.

Klassika: William Shakespeare („Hamletit” tundis Hitler suurepäraselt), Henrik Ibseni „Peer Gynt”, aga ka piibel (luksusväljaanne kuldsete kirjadega kreemikas nahkköites).

Laste- ja noorteraamatud: „Maks ja Moorits” (kulunud eksemplar seisis enamasti Hitleri öökapil), „Gulliveri reisid” ja „Robinson Crusoe”.

Okultistlikud raamatud: „Salateadused” (alkeemia, maagia, kabala), „Surnud elavad!” (fantastika), Nostradamuse ennustused.

Teaduskirjandus: relvateadus, sõjaline juhtimine, mürkgaaside käsiraamat, Berghofis „Meyeri universaalleksikon”.

Kihutuskirjandus: „Rahvusvaheline juut”, „Saksa kirjad” (kõikide juutide Euroopast väljaajamisest), haakristi ajalugu, „Rassiteadus”.

Mis oli aga Hitleri lemmikraamat? Max Osborni kunstiraamat „Berlin”. Hitler ostis selle 1915. aastasel 26-aastase sõdurina ja kandis kogu elu endaga kaasas.

Uurija Ryback leidis selle vahelt veel ka ühe vurrukarva (2,5 sentimeetrik pika). Iroonia on selles, et juudisoost Osborni teosed põletati 1933. aastal avalikult ja autor ise põgenes Palestiinasse.

Veidi enne enesetappu luges Hitler veel Friedrich Suure lühendatud elulugu (autor Thomas Carlyle, originaalis 1200 lehekülge), mis oli kingitus Josef Goebbelsilt.

Hitleri raamatukogu, mis asus algselt tema elupaikades Berliinis, Münchenis ja Berchtesgadenis, tassiti pärast 1945. aastat mööda maailma laiali. Sõdurid võtsid sealt omale raamatuid ning osa sattus kollektsionääride kätte ja arhiividesse üle maailma. 1200 köidet asub Washingtonis.

Hitleri lemmikraamatud:

„Berlin”, Max Osborn
„Hamlet”, William Shakespeare
„Peer Gynt”, Henrik Ibsen
„Robinson Crusoe”, Daniel Defoe
„Tuli ja veri”, Ernst Jünger
„Suure rassi allakäik”, Madison Grant
„Läbi kõrbe”, Karl May
„Don Quijote”, Miguel de Cervantes
„Onu Tomi onnike”, Harriet Beecher-Stowe
„Gulliveri reisid”, Jonathan Swift