19-aastase Shamima Begumi advokaat Mohammed Tasnime Akunjee avaldas rahulolematust valitsuse kavatsusega jätta naine kodakondsusest ilma ja lubas kasutada kõiki võimalusi, et otsust tagasi pöörata, vahendab uudistekanal BBC.

Teoreetiliselt võiks kodakondsusest ilma jätta ka Begumi verinoore lapse, ent ametnikel tuleb enne selle õiguse kasutamist vaagida, kui suurt ohtu võiks ta saareriigile kujutada, nagu seda tehti tema ema puhul.

Suurbritannia siseministeeriumi pressiesindaja Tom Lawrence ütles teisipäeval, et nende prioriteet on Suurbritannia ja seal elavate inimeste turvalisus ja julgeolek. Tema sõnul ministeerium üksikjuhtumeid ei kommenteeri, kuid kodakondsuse kaotamise otsused põhinevad „kõikidel kättesaadavatel tõenditel ja neid ei võeta kergekäeliselt”.

Toona 15-aastane Bethnal Greeni akadeemia õpilane Begum lahkus eakaaslastest kooliõdede Amira Abase ja Kadiza Sultanaga 2015. aasta veebruaris Suurbritanniast, suundudes Türki ja sealt edasi juba Süüriasse, asudes elama terroriorganisatsiooni toona de facto pealinna Raqqasse, kus ta abiellus Hollandist pärit pühasõdalasega.

Tüdruk pälvis hiljuti taas avalikkuse tähelepanu pärast seda, kui ajalehe The Times reporter leidis ta eelmisel nädalal ühest Põhja-Süüria põgenikelaagrist. Ta ütles usutluses, et soovib oma lapse pärast naasta oma endisele kodumaale Suurbritanniasse, rääkides ka elust pühasõdalaste juhtimisel ja oma kahe esimese lapse surmast seoses ebapiisava meditsiilise abiga.

Just kolmandat korda rasedaks jäämine veenis teda terroriorganisatsiooni viimasest kantsist lahkuma.

„Olin nõrk. Ma ei suutnud enam kannatada raskusi, mida lahinguväljal olemine kaasa tõi. Aga ma olin ka hirmul, et kui ma jään, siis mu veel sündimata laps võib surra nagu mu kaks eelmist last,“ ütles ta eelmisel nädalal enne väidetava poja sündimist. „Just seetõttu tahan ma väga Suurbritanniasse tagasi minna, sest ma tean, et tema eest hoolitsetakse, vähemalt tervise mõttes.“

19-aastane Begum lubas eelmisel nädalal, et teeb „kõik, mida nõutakse, et saaks kodumaale naasta ja vaikselt oma lapsega koos elada“. Oma elu kohta äärmusrühmituse Islamiriik territooriumil ütles ta, et see oli „tavaline, normaalne elu“. Ta märkis, et ei kahetse sinna minemist, ent leidis, et Islamiriik ei vääri enam võitu.