Toit laual ja lemmikloom terve
Maaülikooli tänavune vastuvõtt on varasemate aastatega võrreldes üsna tavapärane. Riigieelarvelistest õppekohtadest on mõned erialad juba täitunud, mõnel pool aga on paar-kolm kohta veel n-ö liikumises. Suure konkursiga erialadel võtab kohtade täitmine isegi rohkem aega kui seal, kus huvi väiksem.
Igal erialal on pingerea eesotsas tugevad kandidaadid. Kõrgete hindepallidega saab sisse kuhu tahes ning avaldus esitatakse erialale, mis tõepoolest huvitab. Kuid maaülikooli tuleb ka palju kutsekeskharidusega noori oma varem valitud ala edasi õppima. Riigieksameid ei ole nad enamasti teinud, meie konkursitingimused võimaldavad kandideerida ka keskmise hindega. Nende punktisummad jäävad tihti tagasihoidlikuks, aga hiljem õppides on nad sageli gümnaasiumilõpetanutest tublimad.
Eks meiegi esmakursuslastele kipub muret valmistama eeskätt reaalainete pool. Kes püüab, saab lünkadest üle. Ükski õppejõud ei saada küsijat-abipalujat tagasi. Õpihimuline noor valmistab alati rõõmu ja tema järeleaitamine võimaldab ainega jõudsamalt edasi minna.
Maaülikooli nimi eeldab justkui, et siin õppimisest huvituvad pigem maa- kui linnanoored. Tegelikult tuleb meile linnakoolide lõpetanuid siiski rohkem – 67–70% sisseastujatest. Ühelt poolt seetõttu, et suur hulk meie erialasid pole otseselt seotud maaeluga, vaid laiemalt looduse, keskkonna, tehnika ja toiduga. Teisalt on sisseastujate statistika selles osas mõnevõrra petlik: kuna väikekoole järjest kaotatakse, peavad maal kooliteed alustanud lapsed oma õpinguid jätkama linnas ja nii jõuavad nad lõpuks ka maaülikooli linnakoolide kaudu.
Kui vaadata meil õppida soovijate arvu maakondade lõikes, siis esikohal on loomulikult Tartu linn ja maakond, kust tuleb kolmandik sisseastujaid. Järgnevad Harjumaa, Viljandimaa, Ida-Virumaa, Võrumaa, Jõgevamaa, Põlvamaa, Lääne-Virumaa, Valgamaa. Esindatud on kõik maakonnad, näiteks Hiiumaalt on meil tänavu neli õppima tulijat.
Nagu mujal, nii on ka meie ülikoolis omad välistudengid. Soomlased õpivad veterinaarmeditsiini, lätlased maastikuarhitektuuri. Magistri- ja doktoriõppes on hispaanlasi, hiinlasi, venelasi, iraanlasi, grusiine, pakistanlasi, lätlasi jt.
Miks on meie sisseastujad valinud just maaülikooli? Enamik ikka oma koduse tausta tõttu: talus on tarka töötegijat vaja ning kui vanemad on omal ajal EPA lõpetanud, hakkab kaasa rääkima ka nende soovitus. Veel on tudengid nimetanud kaaslaste mõju, näiteks: „Tulin koos sõpradega ning meeldis ülikoolilinnaku kompaktsus ja rohelus.” Et kas maaülikool on vahel ka teine valik, kui näiteks TÜ-sse sisse pole saadud? Eks ikka, aga enamasti pole siia sattumist hiljem kahetsetud.
Lõpetuseks tsiteerin meie rektorit: kui õpite maaülikooli erialadel, on teil tulevikus kaunis keskkonnas katus pea kohal, toit laual ja lemmikloom terve.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
