Õppekava ei nõua, aga aabits eeldab lugemisoskust
„Aabitsas on väljaandja kinnitus, et õpik vastab põhikooli riiklikule õppekavale ning haridus- ja teadusministeeriumi poolt õppekirjandusele kehtestatud nõuetele,” kirjutab lapsevanem, kes leiab, et tegemist on mitte aabitsa, vaid lugemikuga. „Selle järgi ei saa 1. klassi laps õppida lugema, vaid ta peab oskama juba lugeda.”
Kiiruskatsed i-tähe õppimisel
Eva Rõõmus võrdleb uut aabitsat sama kirjastuse n-ö vana aabitsaga aastast 2001 (autorid Leelo Tungal, Ene Hiiepuu ja Edgar Valter). Vanas aabitsas on vasakul pool tekst lapsele, kellel on lugemisega raskusi, ja paremal pool tekst edasijõudnutele. Õpetaja saab tunnis lasta aabitsat ette lugeda mõlema rühma lastel. Kasutatud on lühikesi, enamasti kahesilbilisi sõnu, isegi raskemas tekstis on kõige pikem sõna „elevandid”. Tähed lihtsamas tekstis on suurendatud trükis, sõnavahed on selgesti nähtavad.
Uue aabitsa tekst on lapsevanema hinnangul lugema õppijale raske, kasutatud on palju liitsõnu. Korraga peab selgeks saama kaks tähte, vanas aabitsas oli iga tähe jaoks eraldi peatükk. Liitsõnade vahele jäetud täppidega vahed ajavad lapse segadusse – ei saa aru, kas tegemist on ühe või kahe sõnaga. Etteheiteid on veelgi.
Kirjas on toodud näide E- ja I-tähe õppimise kohta (aabitsas lk 20 ja 21).
Tekst algajale lapsele
AABI JA BIBI SATTUSID RING*RAJALE.
RAJAL RALLIS SUUREL KIIRUSEL E, KIIVER PEAS.
RAJA KÕRVAL SEISIS UHKE I. TA MÕÕTIS E KIIRUST.
E MÄRKAS LAPSI JA VÕTTIS HOO MAHA.
Tekst edasijõudnud lapsele
AABI: KAS TEIL ON SIIN VÕIDU*SÕIT POOLELI?
E: EI, ME TEEME KIIRUS*KATSEID.
BIBI: KUIDAS TEIL KAT*SE*TA*MI*NE LÄHEB?
I: HÄSTI! TII*RU*TA*ME AINA KIIREMINI.
AABI: LAHE! MINU ISA VÕIKS KA NII ÄGEDALT KI*HU*TA*DA.
I: EI-EI, LIIKLUSES EI TOHI NII KIIRESTI SÕITA.
KIHUTADA VÕIB AINULT RALLI*RINGIL.
Tavaline laps tavalisse kooli
Kooli õppealajuhataja oli lapsevanemale väitnud, et kui aabits vastab õppekava nõuetele, peavad nemad sellega rahul olema. Sellisel juhul tuleb koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava ümber teha, leiab ema. Tekkinud on olukord, kus laps lasteaiast lahkudes ei pea, aga paari kuu möödudes kooli tulles juba peab oskama lugeda.
„Kui ma panen oma lapse eliitkooli, siis ma tean, et seal on nõudmised suuremad, ja ma arvestan sellega. Kui minu lapse võimed on keskmised, panen ma ta tavalisse põhikooli, kus õppekava peaks arvestama koolieelse lasteasutuse õppekava alusel lõpetanud lapse tulemusi.
Lapse lugema õpetamisel teevad koostööd laps, õpetaja ja lapsevanem. Mina võtan vana aabitsa ja loen lapsega seda osa, mis on mõeldud algajale lugejale. Laps oskab lause kokku lugeda ja saab aru, mida ta loeb. Õpetajal koolis on võimalus eri tasemel õpilastele anda lugemiseks eri raskusastmega teksti.
Uues aabitsas olev tekst, mis peaks olema algajatele, ei ole lapsele jõukohane. Mina ei ole pedagoogilise haridusega ega oska õpetada last lugema nii rasket teksti. Kui klassis on 24 õpilast ja pooltel neist on veel lugemisega raskusi, pole õpetajal mingit võimalust hakata igaühega individuaalselt tegelema, ta lihtsalt ei jõua.”
Lapsevanem palub selgitust
– Kuidas peab laps, kes on lõpetanud koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava alusel, saama hakkama uue aabitsa tekstidega, mis ei eelda lugema õppimist, vaid lugemist?
– Miks on vana ja uue aabitsa vahel nii kardinaalsed erinevused, kui mõlemad vastavad põhikooli riiklikule õppekavale?
Niisiis, kõik kuue-seitsmesed ikkagi ei saada veel vanaemadele e-kirju ega SMS-e. Kas peaksid? Mida soovitada murelikule emale? Ja üldse – kuidas on lood meie laste kooliküpsusega? Õpetajate Leht on arutluseks avatud.
