Õpetajad, nõudke vedelemise lõpetamist!
Mis inimene temast kasvab!?
Avaldatud foto tekitas listilugejates furoori. „Olen selliseid koole ka ise näinud, milline sigadus kooli juhtkonna poolt,” kurjustas psühholoogist õpetajate koolitaja. Teine kommentaator nõudis resoluutselt kooli avalikustamist ja ilmselt seega juhtkonna ristilöömist. Koolmeistrist listi liige valas õli tulle ja teatas, et mõnes gümnaasiumis istuvad tüdrukud lausa poiste süles. Rõve, eks ole!
Pedagoogikateadur küsis, miks peaksid lapsed üldse tahtma taolises koolis käia ning mis inimesed neist põrandal istujatest niimoodi kasvavad. Ja ironiseeris – ju on PISA testi tulemused tähtsamad. „Õpetajad – nõudke kohe vedelemise lõpetamist!” nõudis järgmine kommentaar.
Lugejatele lohutuseks julgen pika ajakirjanikutöö põhjal väita, et koridoripõrandal seina toetamine pole koolis mingi uus mood. Ehk aastake enne seda, kui Eesti Euroopa Liitu vastu võeti, oli mul juhus külastada üht pealinna äsjarenoveeritud kooli. Kahel pool seina direktori kabineti ukse taga tuli läbida maas istujate spaleer ja hoolega ette vaadata, et kellelegi peale ei astuks. Naisdirektor tippis tikk-kontsadel osavalt ees ja teavitas mind üle õla, et hoolsad kooliteenijad käivad koridorid tunni ajal niiske mopiga üle. Vahetunnis on kõik klassid suletud ja ukse avab aineõpetaja.
Samasugune pilt avanes väikses maakoolis, kus õpilased vahetunni ajal klassiukseesist põrandat ja aknalaudu kaunistasid. Ainult selle vahega, et maalapsed krapsasid võõrast nähes püsti ja teretasid viisakalt.
Listlased jagavad oma muljeid, kuidas nemad pidid kooliajal koridoris ringiratast jalutama, nagu teatris kombeks, keegi küsis kaaslastelt irooniliselt, kas nood kujutavad ette, et keegi teatris põrandal lösutaks.
Võin kõigile, kes koolikoridorides seinte ääres vedelevaid õpilasi kohanud, kinnitada: tunnis on nad lausa kõhuli põrandal. Olin ka ise kunagi hämmingus, kui Paides tutvustati hea alguse projekti ja õpilased hommikuringis vaiba peal kätest kinni istusid ja päeva alguslaulu laulsid. Sealsamas põrandal istusid ka õpetaja ja emmed. Vapustav, eks ole! Kus olid küll haridusosakonna või ministeeriumi inspektori silmad?!
Euroopa kiirteel kihutades
Umbes samast ajast on meeles intervjuu toonase Narvast valitud riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhiniga, kes meenutas oma eesti keele õpetaja töö algust piirilinnas. Soovitatud tal tutvuda linna ühe edukama eesti keele õpetaja Elle Välja töömeetoditega. Juhatatud mehele õige klassiuks kätte, ukse taga aga olid õpilased koos õpetajaga kõhuli vaiba peal ringis ja lahendasid silpmõistatust.
Kust kõik need uuendused pärit on? Olgu siis tegu riigieksamite, klassideta gümnaasiumi, tsükliõppe või keelekümblusega. Eks nad ole üle lahe või suure lombi imporditud või siis Hollywoodi filmidest kodustatud nagu ka teismeliste suurmood koduski tossudes diivanil lösutada ja vanaema nördimuseks kartulikrõpse pudistada. Need on kõik tasuta kaasanne, mille oleme omandanud kiirteel Euroopasse kihutades. Aeg muutub. Kas kujutate ette, et tänapäeva lapsed oleksid nõus vahetunni ajal koolisaalis või koridoris rahvuslikke ringmänge mängima või soliidselt paarikaupa jalutama? Minge nüüd ikka!
Ja veel. Oleks, et tüdrukud istuvad poiste süles ainult kooli koridoris. Nad teevad seda ka liinibussis pärast koolitundide lõppu. Mis veel hullem – musitavad ka, kombeliste vanaprouade sisinast välja tegemata.
Rahvusvaheliste testide korraldajad teatavad, et Eesti lapsed ei ole õnnelikud. Mida neil siis nüüd, mil eurodki juba taskus on, veel õnneks vaja läheb?! Kuigi, jah, eelmiste riigikogu valimiste eel oli ühe erakonna reklaamlausung: õnn ei peitu rahas!
