Nõukogude aja jäänuk – suhtumine õpetajatesse
Tegu pole viimaste aastate trendiga, see sai alguse kohe, kui Eesti taasiseseisvus. Õigemini, vene ajastu suhtumine lihtsalt jätkus. Õpetajaskonda alaväärtustati (nagu ka kultuuritöötajaid, sotsiaaltöötajaid, medõdesid jt).
Ametiühingud on teinud 20 aasta jooksul küll head tööd, kuid viimase majanduskriisi alates jäi nende tegevus õpetajate palkade tõstmisel jõuetuks. Juhtivatest kõrgustest on pidevalt kostnud hädakisa, et raha pole. Otseselt ei ole küll keegi julgenud öelda, et õpetajate palganõue kujutab endast häbematust, kuid suhtumises on seda pidevalt tunda.
Vastutus suurem kui Toompeal
Õpetajatele on peale pandud suur töö- ja vastutuskoorem. Uuringud on näidanud, et nende töökoormus ületab igasuguse mõistlikkuse piiri. Mind paneb alalõpmata imestama, millal nad küll leiavad aega enda laadimiseks. Viimase kahe aastakümne jooksul on õpetaja tundnud end lõpmatult räbalalt ka seetõttu, et lõputud reformid või nende ootused on rajuna rünnanud. Enesetäiendamisele ning tundide ettevalmistamisele kuluv aeg on palju pikenenud; kõik see, millega õpetaja peab kursis olema on mõõtmatult kasvanud. Paljud õppevahendid tuleb õpetajatel endil valmistada, nad peavad olema arvutitarkvara kasutamise spetsialistid, olema kursis, mida õpilased loevad, milliseid veebiportaale külastavad, millised filme vaatavad, millist tehnikat kasutavad jms, ning sellele kulub mitte ainult hulk aega, vaid ka raha.
Raha mängib küllalt suurt rolli, sest õpetaja ei tohiks õpilaste silmis kehastada eilset päeva. Ilmselt pole see normaalne, kui õpetaja kasutab mobiiltelefoni, millel on valdavalt vaid üks funktsioon – helistamine –, samal ajal kui õpilastel on pihutelefonid, pingile lüüakse Apple’i 2500 eurot maksev arvuti ning i-Phone 4. Õpetaja uudistab ehk mõne õpilase lugeritki? Mõnikord on kursisolek nimetatud esemetega tähtsamgi kui lausungi moodustamise õpetamise metoodika. Kui vanaema õpib lapse või lapselapse käest, kuidas arvutit kasutada, siis kooliõpetaja puhul ei ole see lahendus mõeldav.
Aga mine tea, ehk haridusjuhid arvavad, et õpetaja peabki kümme aastat vana mobiili kasutama ning second-hand-kauplusest riideid muretsema. Olen veendunud, et n-ö keskmine riigikogu liige ei tööta sedavõrd palju kui õpetaja, ja kindel, et õpetaja vastutuskoorem ületab oluliselt Toompea kodaniku oma. Õpetajate käes on vastutus meie laste eest: nii füüsiliselt, vaimselt kui ka eetiliselt.
Haridusökonoomika ohver
Õpetaja pidavat olema maa sool. Eks ta olegi, kuid mulle tundub, et soolavarud on juba ammuilma otsa saanud. Töö käib inertsist. Riigijuhid vist arvestavad tõsiasjaga, et õpetajad on kannatlikud, ning küllap kehutab neid olukorda mitte lahendama asjaolu, et õpetajad ei kipu välismaale tööle. Seega, las taluvad.
Vaatan hommikuti koduaknast, milliste üliuhkete autodega lapsi kooli tuuakse. Õpetajad tulevad tavaliselt jalgsi või päevinäinud autodega. Ka Vene ajal oli töölisest lapsevanema palk tihtipeale mitu korda kõrgem kui õpetajal, ning õigust kah rohkem. Praegu kordub sama, sedakorda veel ilmekamalt.
Lapsed veedavad koolis koos õpetajatega rohkem aega kui kodus vanematega. Kodust sõltub lapse arengukäik palju, kuid kool mängib varasemast olulisemat rolli. Kool ei ole üksnes koht, kust saab teadmisi, vaid kus laps areneb isiksusena, sotsialiseerub, omandab väärtushinnangud. Õpetajal, kes ei ole vaba ja kes peab tinglikult öeldes peost suhu elama, on keerukas anda edasi vaba inimese väärtusi ja väärikust ning neid kehastada.
Olen väsinud lugemast väiteid, et raha ei ole. Õpetaja ei ole süüdi, et kuigi Eestis kulutatakse Euroopa Liidu keskmisest rohkem raha haridusele, jääb õpetajate palk niruks. Väide, et õpetajate palgatõusuks ei jätku raha, väljendab nii suhtumist õpetajatesse kui ka süsteemitut ja saamatut pikaajaliste sihtideta hariduselu juhtimist. Näib, et kõik muu on tähtsam kui haridussüsteemi keskne tegelane – õpetaja. Kuid just tema ei tohiks olla haridusökonoomika ohver, see rida eelarves, kust saab kokku hoida.
