Muutused ja ootused
Haridusminister Jaak Aaviksoo pani koolirahva kihama veel enne kooliaasta algust. Metsaülikoolis kõnekujundina suust lipsanud „kehalise kasvatuse õpetaja, kes võiks hakata füüsika õppekava korrastama”, ärgitas isegi haritud inimesi arutama selle üle, kas edaspidi lõikavad pimesoolt hambaarstid. Natuke oli naljakas, aga rohkem siiski kurb.
Täna jätkub haridusmahtra Tallinna tehnikaülikooli aulas. Haridusministri koduerakond IRL korraldab seal konverentsi väljakutsetest üldhariduses. Kava järgi otsustades räägitakse peaaegu viis tundi järjest ainult muutustest ja ootustest. TTÜ rektor Andres Keevallik kõneleb teemal „Kõrgharidusreformist muutusteni üldhariduses”, kaubandus- ja tööstuskoja esimees Toomas Luman räägib „Ettevõtluse ootustest”, Viljandi riigigümnaasiumi direktor Ülle Luisk „Koolide ootustest”, akadeemik Olav Aarna „Haridusavalikkuse ootustest”, haridusministeeriumi kantsler Kalle Küttis „Tehtud, tegemata ja vajalikest muutustest”, Haapsalu gümnaasiumi õpetaja Mihkel Kõrbe „10 muutusest, mida mina tahaksin”. Ja nagu neist muutustest-ootustest veel vähe oleks, vaidlevad parlamendierakondade esindajad lõpuks „Vajalike muudatuste ja võimaluste” üle.
Konverentsi peakõneleja on loomulikult haridusminister Jaak Aaviksoo ise. Ta soovib aruteludes keskenduda kolmele peamisele teemale.
Esiteks õpetajale ja tema ametile. Kuidas toetada õpetajat, vähendada tema koormust ja tarbetut bürokraatiat?
Teiseks koolile. Kuidas anda koolijuhile vabadus ja vastutus luua õpetamist ja õppimist toetav keskkond?
Kolmandaks koolivõrgule. Kuidas tagada igale lapsele tugev kodulähedane põhikool? Kuidas kindlustada hea keskhariduse kättesaadavus igas maakonnas ja suuremas linnas?
Seega: probleemid on sõnastatud, eesmärgid püstitatud. Õpetajate Leht annab arutelust ülevaate 7. septembri lehenumbris. Elame, näeme, kas järgmisel aastal on põhjust korraldada konverents teemal „Ootuste muutused”.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
