Mis on ja kuidas toimib tiigiefekt?
Mida paremad teadmised, seda madalam enesehinnang
Olev Must: „Esmakursuslase enesehinnang sõltub suuresti sellest, missuguse keskkooli ta on lõpetanud ja missuguses Eesti kõrgkoolis õpib. Ootamatult selgus, et nõrga gümnaasiumi lõputunnistusega noorel, kes õppis nõrgemas ülikoolis, oli enesehinnang märksa kõrgem kui hea lõputunnistusega tugevas ülikoolis õppijal. Ühesõnaga — paremate teadmistega noortel oli madalam enesehinnang.
Et enesehinnangu puhul esineb ootamatuid seoseid, seda Eestis üldiselt teatakse. Selgus ju PISA testidestki, et õpilaste suhtumine õppimisse ei pruugi heade akadeemiliste saavutuste korral hea olla. Aga miks? Põhjalikuma vastuse annab sellesama PISA põhjal 2009. aastal ilmunud uuring „Väikese tiigi efekt”. Pealkiri laenati Oxfordi ülikooli professorilt Herbert W. Marshilt, kes võttis tiigiefekti mõiste (Big-fish–little-pond effect) kasutusele möödunud sajandi lõpul. Asja sisu on, et väiksemas tiigis tunneb kala end suuremana. PISA 2009. aasta uuringus jõuti meiega samale järeldusele, et nõudlik keskkond toob kaasa õppija madalama enesehinnangu.”
Universaalne seaduspärasus
Karin Täht: „Õpilase minapilt kujuneb muu hulgas kahe teguri põhjal. Esiteks mõjutab hinnangut endale see, mida õpilane on ise saavutanud. Paremad isiklikud saavutused annavad positiivsema enesetunnetuse. Teiselt poolt mõjutab enesehinnangut ka selle klassi ja kooli akadeemiline tase, kus õpilane õpib. Inimesel on kalduvus ennast teistega võrrelda. Kui teised on paremad, surub see õpilase enesehinnangu alla, kui teised jäävad talle alla, liigub enesehinnang üles. PISA 2003. aasta uuringus on märgitud, et 41 riigi hulgas on niisugune seos statistiliselt ebaoluline ainult kuues. Järelikult on tiigiefekt üsna universaalne seaduspärasus.”
Olev Must: „Huvitav ongi, et mõnel puhul ei mõjuta õpilase enesehinnangut tema hinded, asukohariigi majanduslik tase, kultuuritaust, sugu, vanus ega muu, vaid peamiselt just see, missuguse nõudlikkuse tasemega klassis ja koolis ta õpib. Noorte enesehinnangu mõjutatus riigist on täheldatav ennekõike selle kaudu, et majanduslikult arenenud maades on õpilaste enesehinnangud madalamad, sest seal nõutakse neilt rohkem, ootused on suuremad.
PISA uuringu 2009. aasta kokkuvõttes kirjutatakse, et kui kooli akadeemilise nõudlikkuse tase tõuseb ühe standardhälbe ühiku võrra, siis õpilase enesehinnang langeb 0,49 ühiku võrra. Seega on täiesti seaduspärane, et Eesti koolilaste teistest maadest paremate tulemustega PISA testis kaasneb meie õpilaste madalam enesehinnang ja sealtkaudu ka negatiivsem suhtumine kooli.”
Mis järeldused sellest teha?
Olev Must: „Mis puutub ülikooli, siis oskame nüüd esitada mõningaid küsimusi, mida varem ei ole esitatud. On teada, et kõikidest Eesti ülikoolidest langes aastatel 1995–2009 välja ühtekokku ligi pool üliõpilastest. Oleme harjunud seda selgitama asjaoluga, et üliõpilased peavad käima tööl ja neil ei jää õppimiseks piisavalt aega jne. Aga nüüd võiks küsida ka, kas väljalanguse üks põhjus võib olla, et nõrgast keskkoolist tulnud „suure kala” jaoks osutus tugev ülikool liiga väikeseks tiigiks? Ta ei mahtunud sinna ära?
Võib küsida ka teistpidi: kas kodukoha väikses tiigis end suureks kalaks pidanud noor tundis end ülikooli suures tiigis liiga pisikese ja tähtsusetuna? Nõrgas keskkoolis oli ta staar, tugevasse ülikooli sattudes aga eikeegi. Viimastel aastatel on ju pääsenud ülikooli kõik, kes on tahtnud, sõela pole vahel olnud. Nii on igaüks pidanud ise tunnetama, kas tema koht on ülikoolis või kuskil mujal.”
Hakkama saamise pahupool
Karin Täht: „Kui minna ülikoolist üldhariduskooli juurde, siis seal vaadatakse vahel kadedusega vastuvõtukatsetega koolidele. Aga kas on põhjust kadestada? Need koolid on väga nõudlikud, aga sellega käib tihti kaasas õpilaste madal enesehinnang. Väga andekatele need koolid sobivad, kuid tavaline tubli õpilane võib tunda end alaväärsena, eriti kui tal puudub enesekindlus.”
Olev Must: „Aeg-ajalt nõutakse vastuvõtukatsete keelamist, et kõik koolid oleksid enam-vähem võrdsetes tingimustes. Aga missuguse enesehinnangu kujundaksid ühesuguse tasemega koolid? Ilmselt tekiks juurde paras hulk põhjendamatult kõrge enesehinnanguga noori. Siit edasi peaks küsima, kas ülikoolid peaksid olema kõik võrdselt nõudlikud. Praegu on nii, et mõni noor tahab õppida arstiks, aga mõni õeks, sest ta tunneb, et õe eriala on tema kutsumus ning just see tiik, kuhu ta kenasti ära mahub. Arstiks õppides ja arstina töötades tunneks ta võib-olla alaväärsuskompleksi.
Nõrgemate enesehinnangu ja panuse pärast muretsetakse meil päris palju. Nende jaoks on kõlavate nimetustega programmid LÜKKA, TULE, VÕTA jt. Aga kus on analoogilised programmid tugevamatele? Tugevamate enesehinnanguga tuleb samuti tegelda.”
