Mida kujutab endast akadeemiline ausus?
Leedu üliõpilasliidu akadeemilise aususe teemal tehtud uuringust selgus, et akadeemilist pettust on ülikoolidest raske välja juurida eelkõige sellepärast, et ühiskonna hoiak mingil määral toetab seda.
Eestist käisid Vilniuses Greta Elva (TTÜ), Mikk Aru (TÜ), Mari-Ann Esajas (TKTK), Jonne Viinamägi (EMTA), Tanel Sits ja Eimar Veldre (TLÜ). Jonne Viinamägi, Tanel Sits ja Eimar Veldre märkisid Õpetajate Lehele antud usutluses, et Leedu üks üliõpilasliit oli teinud akadeemilise aususe teemal muljetavaldava uuringu, kasutades korruptsiooni uurimise meetodeid.
Selgus, et akadeemilist pettust on ülikoolidest raske välja juurida eelkõige sellepärast, et ühiskonna hoiak mingil määral toetab seda. Lisaks takistab seda ülikooli liiga kitsas lähenemine probleemile – ainult tudeng on süüdi. Akadeemilist petturlust soodustavad aga ka vananenud õppemeetodid ja kontrollimehhanismid, mida Baltimaade ülikoolides kasutatakse. Leedus võeti uuringut nii tõsiselt, et üliõpilased kutsuti parlamenti seda esitlema.
Variautoreid ei mõisteta hukka
Akadeemiline petturlus on tagajärg, mitte põhjus, toonitab Vilniuses kuuldu põhjal ka Eesti üliõpilaskondade liidu juhatuse esimees Eimar Veldre, tuues näiteks, et Eestiski ei mõista avalik arvamus akadeemilist pettust resoluutselt hukka.
Kui riigikogu liige Juku-Kalle Raid tunnistas meediale, et on üliõpilaste eest kirjalikke töid kirjutanud, siis ei järgnenud sellisele teole ülikoolide, IRL-i ega riigikoguliikmete hukkamõistu ja ka Eesti avalikkus ei pidanud skandaalseks, et riigikogu liige akadeemilises petturluses osaleb. Samal ajal pidi Saksamaa kaitseminister tagasi astuma, kui selgus, et tema doktoritöö oli valminud pettusega.
Tanel Sits, EÜL-i hariduspoliitika nõunik, meenutab, et Vilniusse kogunenud tudengiliidud pidasid kursuse- ja magistritööde ostmist siiski „tõeliselt räpaseks” ja seal kuuldu põhjal jäi Leedus tänavu kevadel viis inimest just selle patu pärast oma kraadist ilma või ei pääsenud kaitsmisele.
Teiselt poolt rõhutati Vilniuses, et ülikoolid soodustavad akadeemilist petturlust – küll enamasti tahtmatult – sageli ise, kasutades hambutut õppetoetuste süsteemi, moraalselt vananenud õppemeetodeid ja hindamismehhanisme jms.
Süüdi on ka õppejõud
Kui üliõpilased spikerdavad või plagieerivad, on selles süüdi ka õppejõud, rõhutab Tanel Sits. Kui üliõpilane kirjutab oma lõputöös Martin Lutheri asemel Martin Luther King, nagu Eestis on juhtunud, näitab see, et juhendaja pole tööd lugenud.
Leedulased märkisid ka, et tihtipeale ei selgita õppejõud üliõpilastele piisavalt viitamise nõudeid ja põhimõtteid, mistõttu mõnigi plagiaat sünnib kogenematusest – üliõpilane esitab „õigeid mõtteid” nende autorsuse vastu huvi tundmata.
Ka õppetoetuste süsteem võib tekitada üliõpilases kiusatuse petta. Nimelt selgus, et tasulisel õppekohal õppivad tudengid ei ole ülikooli suhtes nõudlikumad ja ausamad. Pigem kauplevad nad endale hindeid välja, sest kõrge õppemaksu maksmiseks peavad nad käima tööl ja neil ei jää õppimiseks nädalas vähemalt 40 tundi. Samal ajal on ka ülikool huvitatud hinnete kergemast väljapanemisest, sest mida rohkem tasulisi tudengeid, seda rohkem raha.
Kuidas latti langetatakse? Õppejõud „unustab” oma slaidid mitmeks aastaks internetti; loeb kirjaliku eksami ajal ajalehte, ega tunne huvi, kes mida teeb; pinnib üliõpilast eksamil, kuni saab sellelt rahuldava hinde jagu õigeid vastuseid kätte jne.
Leedus tasulised õppekohad roteerivad – iga aasta lõpus vaadatakse üliõpilaste hinded üle ja parimad saavad tasuta kohtadele. Üliõpilased on pandud omavahel võistlema, mitte koostööd tegema. Kuna head hinded tagavad tudengile suure rahavõidu, suurendab see kiusatust saada väga häid hindeid akadeemilist pettust kasutades, alates kirjalike tööde ostmisest (variautorid) ja teiste autorite mõtete omastamisest kuni selleni välja, et suulisel eksamil on üliõpilasel kõrvas mikrokõlar, mille kaudu talle vastuseid ette öeldakse.
Eimar Veldre peab õigeks meie kõrgharidusreformi põhimõtet, et tasuta koha saab igaüks, kes on kursuse täismahus läbinud – olgu või ainult rahuldaval tasemel. Nii ei pea üliõpilane pidevalt jälgima, kas ta on „konkurentidest” parem, ja saab rahulikumalt õppimisele keskenduda. Kui Eestis viiakse sisse vajaduspõhised õppetoetused, mis samuti ei lähtu hinnetest, siis on Eesti ülikoolides üks pettusele ahvatlev tegur vähem või vähemalt summutatud, arvab Veldre.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
