Loomakasvatus pole rumalate jaoks
"Maaülikool elab kenasti edasi,” vastab Mait Klaassen küsimusele, mis saab siis, kui tema ametitooli võtab üle keegi teine. Ja kuidas hakkab elama Klaassen ise? „Pole hullu,” naerab rektor, „on juba pakkumisi.” Üks neist ka võimalus jätkata praegust tööd, sest kolleegid on Mait Klaasseni taas rektorikandidaadiks esitanud. Oma nõusolekust või loobumisest peab ta teatama 5. septembriks, Eesti maaülikooli (EMÜ) rektori valimised uueks ametiajaks toimuvad 28. septembril.
Kas rektori töö on väga raske?
Iga töö on raske, kui seda korralikult teha. Kui teie teate, kus on kerge, siis öelge – lähen kohe sinna.
EMÜ rektor olla on ehk siiski keerulisem kui TÜ oma? Alles eile lugesin jälle kuskilt kommentaariumist, et polegi meil enam mingit maaelu ega ole maatöö spetsialistegi kellelegi tarvis...
Nii arvavad inimesed, kes ei tea, millest nad räägivad, neil pole aimugi, milline on tänapäeva põllumajandus ja loomakasvatus. Maal ei vajata sadu lüpsjaid nagu möödunud sajandi keskpaigas, ka hargi ja viglaga pole seal enam suurt midagi peale hakata. Seevastu spetsialiste, kellel on tugevad IT-oskused, inseneri-, geneetika- jms teadmised, läheb tarvis rohkem, kui võtta on. Lehmad lüpsab robot, kahesajapealises laudas töötab üksainus inimene, aga ta peab olema sinasõber arvutiga, valdama programme, mille abil loomi jälgida, toiduratsioone määrata jne. Vajadus hästi haritud spetsialistide järele on suur ning nõudmised neile äärmiselt kõrged.
Eesti põllumajanduse tulevikuperspektiiv on hea, meie kliima lubab toota toitu endale ja teistele. Maailm oma seitsme miljoni elanikuga on juba praegu tugevalt alatoidetud ja väga palju leidub regioone, kus toitu toota kas ei saa üldse või pole see jätkusuutlikult võimalik. Põllumajandus on kõike muud kui tähtsusetu majandusharu, mida möödaminnes viljelda, toit on julgeolekuressurss.
Ja Mart Laar ei olegi põllumajandust põhja lasknud?
Kindlasti mitte. Just tänu väga kiirele maareformile on muudatused Eesti põllumajanduses olnud märksa jõudsamad kui Lätis ja Leedus. Ma ei oskagi nimetada Eestis teist eluvaldkonda, kus tööviljakuse kasv oleks olnud nii kiire kui põllumajanduses. Tehtagu järele! Praegused küsimused on pigem selles, kas ja kuivõrd kõlvikute struktuur ja loomade kooslus klapib meie maaga või kuidas aidata järele keskmise suurusega majandeid. Eesti talumajapidamised kip
uvad olema tibatillukesed või siis väga suured. Aga küll need keskmised kosuvad kah tasapisi.
Tõsi, reformi algus oli järsk ja valulik, väga paljud inimesed pidid endale valima uue tegevusala. Aga seda oleks tulnud varem või hiljem teha niikuinii. Tänapäeva põllumajanduses on inimtööjõudu suhteliselt vähe vaja. Linnastumine on üleilmne, sellele pole üheski riigis kerge vastu seista.
Maal oli raske toime tulla aastatel, mil riigi ja Euroopa Liidu toetusi veel ei olnud, aga praegu püsib tubli põllupidaja või loomakasvataja juba üsna hästi vee peal
.
Kuid iga riigikorra ajal on mingi kontingent neid, kes ei tule endaga toime, ei tahagi tulla. Nõukogude ajal kogunesid sellised mehed kontori ukse taha, küsisid, kust hunnikust kuhu midagi tõsta, ning said siis selle eest oma väikese raha. Nüüd ei ole kontoris kedagi, aga mõned käivad ikka seal ukse taga. Kahetsusväärselt palju on maal näha noori mehi, kes midagi ei tee – istuvad poe nurga juures ja arutavad maailma asju.
Mulle kui vana kooli mehele on arusaamatu, miks me ei või neile öelda, et palka saab üksnes töö eest ja punkt. Keegi ei suuda panna mind mõistma, miks peab maksma elatist tervele inimesele, kes lihtsalt istub, käed rüpes. Nagu oleks valdades vähe tööd, mida võiksid teha need, kellel parajasti sobivamat rakendust pole! Aga ei, pole ette nähtud, töötu ei tohi meie seaduste järgi lillegi liigutada. Nii on paljudel tööharjumus kadunud. Oma ellusuhtumise annavad nad kahjuks edasi lastele. Koolis peegeldub see ülbuses ja arrogantsuses õpetaja suhtes. Mis aga ei tähenda, nagu oleks noorus üleüldse hukas. Pole ta hukka läinud tuhande aastaga ega lähe ka nüüd Eesti vabariigis.
Kas maaülikooli tarvis tublisid noori jätkub?
Konkurss on olnud kõrge igal aastal, aga osalt on tegemist pseudokonkursiga, nagu mujalgi. Sisseastumisavaldused antakse nelja-viide kohta korraga ja siis käib sehkendamine-sebimine veel terve septembrikuu, enne kui kõik lõpuks kuhugi maanduvad.
EMÜ-s on populaarseimad keskkonnaerialad. Ka majandus – eeskätt seetõttu, et seal on meil riigieelarvelisi kohti vähe. Järgmisel aastal on kõik kohad ühtviisi tasuta, aga ainult siis, kui teed sada protsenti oma koolitükid ära. Mitte pool rehkendust, nagu õpetaja Laur Tootsile lubas.
Läbi aegade on nappinud soovijaid loomakasvatusse, ehkki selle ala inimesed on praegu ühed kõige nõutavamad. Nüüdsetes suurtes farmides pole vanadest teadmistest kuigi palju kasu, tänapäevast loomakasvatust aga on raske õppida: vaja on polüfunktsionaalseid oskusi, korralikku matemaatikat ja muud. Rumalal inimesel pole seal midagi teha. Mida raskem eriala, seda vähem tahetakse seda õppida...
Aga tasub pingutada, loomakasvatajat tööpuudus ei ähvarda?
Tööpuudus ei ähvarda kedagi, kes tööd teha tahab ning elukestvalt õppida suudab. Tööta jääb see, kes on koolis omandanud parempoolse vindi keeraja elukutse ning loodab ainuüksi sellega ennast elu lõpuni ülal pidada.
Täispikkuses intervjuud loe Õpetajate Lehest
