Kui tööd ei ole, siis puhkame!
Nii pedagoogide kui ka õpilaste endi hinnangul on kõige populaarsem suve veetmise vorm õpilasmalev. Tahtjaid sinna on tunduvalt rohkem, kui malev suudab vastu võtta.
Nagu möödunud suvel, nii lööb ka tänavu õpilasmalevates kaasa üle 5000 noore. Tegutseb 46 malevat ja riik on eraldanud nende toetuseks 100 000 eurot. Kõige rohkem osalejaid on Pärnumaa õpilasmalevas – 1249. Kuid 1993. aastal taastatud õpilasmalevate populaarsus on noorte hulgas pidevalt kasvanud. Isegi Pärnus said malevakohad kiiresti täis ja väga palju noori jäi eemale.
Nii pedagoogide kui ka õpilaste endi hinnangul on õpilasmalev kõige ihaldatum suve veetmise vorm. Tahtjaid sinna on tunduvalt rohkem, kui malev suudab vastu võtta. Miks siis malev ei kasva? Põhjus on proosaline – kui meil on nii suur töötute armee ja töökohti ei jätku täiskasvanutelegi, kust neid siis lastelegi võtta? Oleme turumajanduse ühe suurima paradoksi ees: inimene tahab töötada, aga ei saa, peab puhkama.
Igal perel pole lapse laagriraha
Kas pioneerilaagritest välja kasvanud noortelaagreid, mida Eestis on paarikümne ringis, ei võiks koomale tõmmata ja nende arvel õpilasmalevaid laiendada? Püsivate laagriplatside, lipuväljakute ja magamiskorpustega noortelaagrid on ju tänapäeval iseloomulikud pigem Venemaale, Ukrainale ja Ida-Euroopale kui n-ö arenenud Läänele, kuhu meie tahame kuuluda.
Läänes on tüüpilised projektlaagrid, mida Eestiski jõudsalt juurde tekib. Projektlaagritega on selles mõttes lihtne, et neid korraldavad entusiastid ja nende avamiseks on vaja vaid kohaliku omavalitsuse luba. Tore, et meil on oma laulu-, pillimängu-, tantsu-, kunsti- ja spordi-, ajaloo-, arheoloogia-, loodus- ja muud projektlaagrid. Sisuliselt on tegemist laste täienduskoolitusega, mille eest lapsevanemad meelsasti maksavad. Aga muidugi ainult juhul, kui neil on raha, mida maksta. Paljudel pole.
Nii peamegi tunnistama, et vaeses ühiskonnas nagu tänapäeva Eesti on ka pioneerilaagri tüüpi noortelaagrid siiski vajalikud. Paljudel peredel pole raha, et oma last „täienduskoolitusele” saata. Ja kui ühiskonnas pole piisavalt töökohti, siis tuleb – puhata. Eelkõige ongi noortelaagreid vaja vaestest peredest lastele, kes saavad riigi ja omavalitsuse toel suve jooksul vähemalt ühe nädala kodust välja loodusse. Füüsilise või vaimse puudega lastele on samuti vaja laagreid, kuhu nad saavad koos enda kasvatajatega omaette rühmana kohale minna. Need laagrid sobivad ka käitumisprobleemidega või kriminaalse taustaga noortele – laagris nad on kasvataja valvsa pilgu all, mitte linna peal laiali.
Laagrite toetus on jäänud samaks
Eesti noorsootöö keskuse juhataja Edgar Schlümmer märgib igatahes silmanähtava rahuloluga, et HTM ja hasartmaksu nõukogu toetavad neid idaeuroopalikke suvelaagreid tänavu sama suures mahus kui möödunud aastal – ligi 800 000 eurot projekt- ja püsilaagrite toetuseks ning laagrijuhtide ja -kasvatajate koolitusteks. Tänu sellele pääseb ligi 30 000 puudust kannatavat noort suvel nädalaks loodusse puhkama.
Seega ei ole pioneerilaagri tüüpi noortelaager meie kultuuriline eripära või nõukogude nostalgia, vaid tööpuuduse ja vaesuse poolt pealesurutud lahendus, mis jääb kasutusele veel mõneks aastaks, vähemalt seni, kuni tööpuudus väheneb, õpilasmalev saab oma tegevusvälja laiendada ja lapsevanemate palgad kasvavad.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
